Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10910
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 164-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 11.04.2006.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on suure lameda raudkiviga, mille pikitelg kulgeb N-S suunas. Kivi on põhiplaanilt piklik-ovaalne, korrapäratu viisnurga kujuline. Küljed on järsud, pealispind lame, vaid kivi W serval langeb laugjalt alla ca poole kivi kõrguseks. Kivi on pealt ebatasane, lõhestatud pragudest, mitmelt poolt on lahti tulnud lõhme. Mõõtmed: pikkus 4,4 m, laius 3,6 m, suurim kõrgus S nurgal 1,4 m, ümbermõõt 11,7 m. Kivil on kolm lohku, millest üks paikneb pealispinna keskosas, teised vastavalt kivi S ja N otsal.

Sisestatud: 11.04.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on avastatud 1977. a T. Tamla poolt. Analoogiliselt teiste kultusekividega on käesolev muistis dateeritav I at eKr. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a. Mälestise pass on koostatud 1977. a.

Sisestatud: 14.11.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.01.2015.