Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10915
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 382-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 12.04.2006.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on madala lameda raudkiviga, mis põhiplaanilt meenutab kolmnurka, kusjuures pikitelg kulgeb O-W suunas. Kivi servad on järsud, pealispind veidi kumer. Mõõtmed: läbimõõt O-W 2,45 m; N-S 1,7 m; suurim kõrgus 0,55 m; ümbermõõt 6,75 m. Kogu kivi pealispind on tihedalt kaetud kunstlike lohkudega, mille paiknemises pole võimalik eristada mingit süsteemi või koondumist. Ühtekokku võis eristada 112 kindlat lohku. Kuna kivi pind on konarlik, siis leidub seal veel mõningaid ebakorrapäraseid süvendeid, mida aga ei saa pidada kunstlikeks. Lohkude läbimõõt kõigub alates 3,5-4 cm kuni 8 cm-ni. Kivi küljed on kaetud paksu samblaga.

Sisestatud: 12.04.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on dateeritud I at eKr. Kivi on avastatud T. Tamla poolt 1979. a. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1979. a. Mälestisele on koostanud passi 1979. a, T. Tamla.

Sisestatud: 12.04.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.01.2015.