10942 Linnus "Äntu Punamägi", "Agelinde"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus "Äntu Punamägi", "Agelinde" |
---|---|
Mälestise registri number | 10942 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 02.12.1997 |
Registreeritud | 02.12.1997 |
X-koordinaat | 628312.55 |
Y-koordinaat | 6547373.49 |
Mälestise vana number | 1396 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 20.05.20
Menetleja: Arheoloogianõunik, Anu Lillak
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus 1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav. |
Kirjeldus Linnus asub Punamäe oosil. Sellel pinnavormil asus Lõuna-Virumaa suurim linnus, mis rajati esimese aastatuhande algul ja kandis nime Agelinde. |
Ajalugu H. Moora andmetel rajati linnus I aastatuhande algul. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist, rangema kitsenduse ala oon 50 m mälestise väliskontuurist. |
Meedia http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%84ntu_linnus |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |