Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Äntu Punamägi", "Agelinde"
Mälestise registri number 10942
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
X-koordinaat 628312.55
Y-koordinaat 6547373.49
Mälestise vana number 1396
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 20.05.20

Menetleja: Arheoloogianõunik, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.09.2006.

Kirjeldus


Linnus asub Punamäe oosil. Sellel pinnavormil asus Lõuna-Virumaa suurim linnus, mis rajati esimese aastatuhande algul ja kandis nime Agelinde.
“Liivimaa kroonika” andmetel peatus 1226. aastal Agelindel paavsti Honorius III isiklik esindaja Modena piiskop kardinal Wilhelm.
Äntu Punamägi kuulub oma asukoha järgi neemiklinnuste tüüpi.
Kolmeosaline linnus oli 240 meetrit pikk ning koosnes ees-, kesk- ja pealinnusest. Linnuse eri osad olid eraldatud kraavidega ja ümbritsetud vallidega. Arheoloogide andmetel olid vallid laotud kivimüürina, milles oli peamiselt kasutatud paasi. Linnust kaitses mõlemalt poolt vesi: mäeseljaku all läänes voolab Järveoja, idas aga Nõmme jõgi.
Ligikaudu 50 m pikkust ja kuni 15 m laiust eeslinnust eraldavad põhja suunas jätkuvast seljakust umbes meetrikõrgune vall ja viimase välisküljel olev kraav. Kesklinnuse pikkus ulatub ligi 100 meetrini, laius 25 meetrini. Teda eraldavad omakorda eeslinnusest vall ja kraav. Kesklinnus on ka külgedelt kaitstud madala äärevalliga. Kõige tugevamini on kindlustatud pealinnus. Kesklinnusest eraldab teda 3-4 m sügavune kraav. Kogu pealinnust ümbritseb 1-1,5 m kõrgune vall. (Horisont 1974/5, Tõnisson, E) Kindel näib olevat see, et Punamäe kõige tugevamini kindlustatud neemiku otsapoolset osa on kasutatud omaette linnusena veel pärast seda, kui teised osad olid kaotanud oma sõjalise tähtsuse.
Võib oletada, et mitmeosaline struktuur on kujunenud välja järk-järgult pikema aja jooksul. (Tõnisson, E. 2008, Muinasaja teadus 20, Eesti muinaslinnad)

Sisestatud: 02.03.2009.

Ajalugu


H. Moora andmetel rajati linnus I aastatuhande algul.
Linnuse põhjalik kirjeldus pärineb muuseumikonservaator A. v. Howenilt, kes 1895. aastal võttis seal ette väiksemaid proovikaevamisi. Tema andis ka linnuse eri osadele nimetused: kõige põhjapoolsem - eeslinnus, keskmine - kesklinnus, lõunapoolsem - pealinnus.
Ees- ja kesklinnus jäeti maha arvatavasti 11. sajandil, pealinnust kasutati paar sajandit kauem – ajani, mil saabusid Saksa ristirüütlid. Vene-Rootsi sõdade ajast, 1656–1658, pärineb muinaslinnuse kolmas nimetus – Rootsikants.
Rootslased olevat peitnud siia varandust, mille otsimise jälgi võib veel tänapäevalgi näha. Sügavad augud pealinnuses on tekkinud kruusavõtmisest, väiksemad on aga varanduseotsijate kätetöö. Kohalikud elanikud kutsusid mäge ka Vanapaganamäeks.

1920. aastatel asus kesklinnusel Nõmme orkestrantide ühingu kõlakoda ja peoväljak. Ürituste jaoks saadi elektrit mäe all Nõmme jõel asunud elektrijaamast. Peoplatsina kasutati Punamäge veel 1960. aastatel, laagripaigana hiljemgi.

Sisestatud: 26.02.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist, rangema kitsenduse ala oon 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 31.01.2012.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%84ntu_linnus

Sisestatud: 20.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 10.01.2015.