Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääpa läbimõõt on 8 m, kõrgus 1,0-1,1 m. Kääpa põhjakülg on järsem ja kõrgem kui lõunakülg. Kääpal on kahjustusi loode- ja keskosas. Kraav kääpa ümber pole jälgitav kogu ulatuses (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbaskalmistu asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kääbaskalmistu koosneb kolmest ümmargusest, liivast kuhjatud kääpast (Mälestised reg nr 10954-10956). Kääpad paiknevad Ahja jõe ürgorgu suubuva sälkoru veerul, seega okasmetsas. Kääbas reg nr 10954 asub ida-lääne suunalisest metsateest ligikaudu 40 m loodes.

Ajalugu

Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Kääpaid (reg nr 10954-10956) Ahja vallas on kirjeldanud A. Karu Võnnu kihelkonna kirjelduses 1921. a, lk 17, kusjuures ta nimetab, et kääpaid on kaevatud ning leitud neist pealuid (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kääpaid on kirjeldanud ka dr Rootsmäe 1968. a Ajaloo Instituudile saadetud kirjas (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus ta mainib samuti nagu A. Karugi vaid kahte kääbast. Kolmas kääbas reg nr 10956 avastati 1970. a arheoloog M. Auna ja A.-M. Rõugu poolt.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.