Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10957
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 2743
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.05.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu ala on algselt olnud suurem. Tema läänepoolne osa on lõhutud liiva vedamisel. Kalmistu täpseid mõõtmeid pole võimalik määrata, kuid ligikaudu võis tema pindala ulatuda 150-200 ruutmeetrini. Künka kõrgus, millel kalmistu asub on ümbritsevast maapinnas arvatuna 0,8-0,9 m. Kalmistu tervemana säilinud osa on kaetud samblakihiga (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kalmistu juurde minemiseks peab sõitma pärast Kadaja silda 3 km põhja suunas. Kalmistu paikneb Ahja jõe ürgoru poole nõrgalt kaldu oleval tasandikul, mis on kaetud liivaga. Kalmistust edela suunas jääb kääbaskalmistu, mälestised reg nr 10959-10961.

Sisestatud: 11.07.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandi külakalmistute hulka. Kalmistu kohta puuduvad varasemad andmed. Koht avastati 1970. aastatel läheduses olevate kääbaste inspekteerimisel arheoloog M. Auna ja A.-M. Rõugu poolt. 1976. a koostatud passi andmetel lõhuti 1968. a kalmistust ligi kolmandik, kusjuures nähtavale tulid luustikud, mis jäeti küll paigale, kuid luud olid kohalt nihutatud ja jäi mulje, nagu oleks neid mitmelt poolt kokku korjatud. Luud tulid nähtavale keskmiselt 1 m sügavusel kalmistu pinnast arvates. Leidude kohta puuduvad andmed (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.07.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 08.03.2015.