Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 10959
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 1710
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 27.05.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on põhja-lõuna suunas pikk, tema pikkus selles suunas on 21,7 m, kusjuures tema põhjapoolse osa moodustab ümmargune kuhjatis, mille läbimõõt on 8,3 m ja kõrgus 0,6 m, lõuna poolse pikliku osa laius on 6,5 m ja kõrgus idapoolsel küljel 0,45 m, läänepoolsel küljel 0,5-0,6 m. Kääpa läänepoolne külg on mõnevõrra kõrgem kui idapoolne külg. Üldiselt on kogu kääbas üsna madal ning laugete nõlvadega ning pealt kumer. Kraav kääpa ümber on vaevumärgatav vaid läänejalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 10959-10961). Kääpad jäävad Lääniste Mihklimäest põhja suunas metsatee kõrvale, Ahja jõest 300-400 m kagusse. Neist vahetult põhja poole jääb liivakarjääri ase.

Sisestatud: 11.07.2012.

Mälestise ajalugu


Kääbas kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut (mälestised reg nr 10959-10961) on kirjeldanud A. Karu Võnnu kihelkonna kirjelduses 1921. a, lk 8-10 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kääbastest põhja pool on rahvapärimuse järgi olnud Mihkli kirik, mille järgi koht on nime saanud - „Kääbastepealne“ Mihklimäe palus. Tegelikult oli siin kivikalme, mis 1960. aastate teisel poolel seoses liiva vedamisega hävitati. Liiva võtmisel oli saadud siit ka üksikuid leide. Kääbaskalmistus on varem olnud vähemalt neli kääbast, millest praegu on säilinud vaid kolm. Üks kombineeritud kääbas ehk liitunud ümmargune ja piklik kääbas on hävinud liiva vedamisel kalmistu alalt. Mälestisel on koostatud pass 1976. a septembris (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.07.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 08.03.2015.