Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10963
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 96-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.12.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb lainjal tasandikul, ümbrusest veidi kõrgemale tõusva künka lael. Kalmistu pikkus põhja-lõuna suunas on olnud ligikaudu 50 m, kalmistu laiust vastassuunas nii täpselt pole võimalik määrata, kuid see võis ulatuda 40-50 meetrini.

Sisestatud: 07.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Tartumaal Võnnu kihelkonnas. Kalmistu jääb Tartu-Räpina-Värska maanteest ligikaudu 900 m kirdesse. Kalmistuni jõuab Kärsa kõrtsi juurest põhjapoole keerava külavahetee kaudu. Kalmistust vahetult kirdesse jääb mälestis kivikalme reg nr 10964.

Sisestatud: 07.05.2012.

Mälestise ajalugu


Saadud leidude ja luustike paiknemise järgi võiks kalmistut pidada külakalmeks 15.-18. sajandist. 1975. a kaevati kalmistust läbi kraav vihmutustorude jaoks ja satuti luustiklele. Kalmistusse oli maetud keskmiselt 1 m sügavusele, osa luustikke paiknes ka 0,5-0,6 m sügavusel. Maetud oli enamasti peaga lääne suunas ning selili asendis. Luustikud paiknesid kruusa kihi peal, aga ka selle sees või all. Kraavi kaevamisel saadud luustikud lõhuti asjatundmatusest, mistõttu luid koha inspekteerimisel kaasa ei võetud. Koos luudega saadi ka leide.

Sisestatud: 07.05.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 08.03.2015.