Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10966
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 1067
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.96

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistuks olev küngas on pealt üsna lame, tema pealispinna mõõtmed on kirde-edela suunas ligi 36 m ja loode-kagu suunas ligi 70 m. Künka enda pikkus on kirde-edela suunas ligi 70 m, laius loode-kagu suunas 60 m, kõrgus kuni 3,5 m. Küngas on kaetud segametsaga. Küngast on rikutud teega läänepoolsest küljest, ka kirdepoolsest küljest on teda rikutud siit varem üle läinud metsateega. Künka nõlvad on üsna lauged ja sammaldunud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Kanepi kihelkonnas. Kalmistu paikneb kõrgemal künkal Kõvverjärve kaldal.

Sisestatud: 11.05.2012.

Mälestise ajalugu


Võimalik, et tegemist on 15.-18. saj külakalmistuga. Kalmistu alal on Ajaloo Instituudi arhiivis olevatel andmetel olnud kääpad (vt lähemalt K. Laja, Kanepi kihelkonna kirjeldus. 1926, lk 26). Nende kohta leidub andmeid ka J. Jungile saadetud kirjades (käsikirjad Ajaloo Instituudis). Seal märgitakse, et Kanepi kihelkonnas, Kooraste mõisa metsas on Musitina ja Kõvera järvede vahel liivlaste kääpad, mis rahvasuus on tuntud Põhjasõja aegsete kääbastena. Kirjutaja kaevas neid ja leidis igast kääpast paari jala sügavuselt süte ja tuha korra, kuid luupuru ei leidnud.

Sisestatud: 11.05.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 08.03.2015.