Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 10967
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 1053
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 09.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 09.05.2008.

Mälestise kirjeldus


Kivikalmena on kaitse all kivine koht. Mingit korrapära kivide asetuses märgata ei ole. Kalme ligikaudsed mõõtmed on 10-12x4-5m. Ümbritsevast maastikust on koht kõrgem vaid kivide võrra, umbes 0,2-0,3 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Kanepi kihelkonnas. Kivikalme asub Kanepi-Varbuse maantee läheduses, Varbuse teeotsast ligikaudu 140 m kirde suunas.

Sisestatud: 11.05.2012.

Mälestise ajalugu


Kivikalme võiks kuuluda I aastatuhande I poolde. Andmeid kivikalme kohta Hurmi külas on V. Raidi Kanepi kihelkonna kirjelduses 1921. a, lk 32 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus märgitakse, et kalme on asunud Kopski ja Püsniku talude piiril. Kalmest oli siis juba säilinud vaid väike osa, see osa mis jäi Püsniku talu maale oli ära lõhutud, kivid ära veetud ja maa põlluks tehtud. Lõhutud oli ka Kopski talu maale jäävat osa ning siitki kive ära veetud. Esemeid pole aga leitud. K. Laja Kanepi kihelkonna arheoloogilises kirjelduses 1925. a (käsikiri ajaloo Instituudis) on lisatud, et Kopski talu piiri ääres olevat vanasti kirik olnud.

Sisestatud: 11.05.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 09.05.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 08.03.2015.