Ajalugu
Oleviste kirikut on esmakordselt mainitud 1267.a, mil Taani kuninga Erik VI Klippingi ema Margarete annetas naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. Kiriku suurem ehitusjärk lõpetati arvatavalt 1330.a paiku, millele viitab Eesti Ajaloomuuseumis säilinud aastaarvuga päiskivi. Vanim leitud hauakivi on dateeritud aastasse 1332.a, mis viitab võimalusele, et kirik oli selleks ajaks võlvitud. 1352.a mainitud Püha Laurentsiuse kabeli (oletatavalt praeguse lõunakabeli asukohas) ja 1404. a. esineva Püha Maarja kabeli asukohad pole teada. Algkiriku juurde kuuluvat torni on mainitud 1364.a.
Kirik rekonstrueeriti põhjalikult 15. sajandil, mil see sai põhijoontes tänaseni püsinud mahu ja hiliskeskaegse ilme. 1425. a. paiku valmis Oleviste kiriku avar kooriruum polügonaalselt lõppeva ja külglöövide pikendusest moodustuva ümbriskäiguga. Ehitusstiili arvestades oli tegemist kohalike meistritega, kuigi Euroopas hiliskeskajal levinud kooriruumi tähtvõlve on Tallinna samaaegsetes ehitistes vähe säilinud. 1433. a. 11. mail puhkenud suure tulekahjus võis kannatada ka Oleviste kirik, sest pärast seda võeti ette suuremamahulised ehitustööd. 1436. a. alustati Oleviste kiriku pikihoone rekonstrueerimist basiilikaks Tallinna meistri Andreas Kulpesu juhtimisel. Selleks lammutati järgneva kolme aasta jooksul osaliselt pikihoone, kabelid ja tornikehand. 1442.a asusid müürseppmeistritena tööle Olef Murmester ja Hans Howensten. Pikihoone ümberehitamisel säilitati põhja- ja lõunaseinte asukoht (laius säilis), läänes võlvikute lisamisega külglöövide otsa muudeti kirik pikemaks nii, et varem täielikult (u 11 m ulatuses) lääneseinast eendunud tornikehand jäi pikihoone sisse. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka Tallinna suurim torni astmesportaal. Uue pikihoone ühendamisel varasema kooriga tekkis koori suunas kergelt ahenev kesklööv, millega kiriku põhiplaani muutus ebareeglipäraseks. Koos uue võlvisüsteemiga sai pikihoone uued suuremad aknad. Kiriku kesklööv kaeti samuti tähtvõlvidega, mis küündisid Tallinnas rekordilise 31 meetri kõrgusele. Kõrvallöövid kaeti servjoonvõlvidega. Torni tipus igasse külge suunatud kolmnurkviiludele toetati kaheksatahuline kiiver. Tornikiivri ehitamist juhtis 1446.-1448. a Tartust tulnud meister Johan Grunde. Sel kujul valminud torn püsis nähtavasti kuni 1625. a. tulekahjuni. Koos tornikiivriga võis tollane kirikutorn olla praegusest veidi kõrgem (ca 125 m; praegu 123,7 m), kuid kindlasti polnud see keskajal Euroopa kõrgeim ehitis. Segadus tornikiivri kõrgusega sai alguse keskaegsete pikkusmõõtude valesti tõlgendamisel. Torni jaoks valatud kolm kella (1437.a Merten Seifert, kaks ülejäänut 1441. a. Ojamaa meister Herman) hävisid 1625. a tulekahjus. Oleviste kiriku peaaltari kaunistuste kohta pole mingeid andmeid, kuid Tallinna suurimas kirikus võis olla tänaseni säilinud Niguliste ja Püha Vaimu kiriku omadega võrreldava kunstilise tasemega retaabel. Kõrvalaltareid võis kirikus olla koguni 24. 1346. a mainitakse Püha Olavi altarit, mis võis paikneda peaaltari taga Püha Olavit kujutava päiskivi all. Koori kaguseinas oleva sakramendiniši ees võis olla Sakramendialtar (ca 1420. aastatest). Sellest ehitusjärgust on veel teada, et 1448―1449. a. tahuti välja kiriku põrandaplaate ning 1448. a. klaasis Hinrik Glasewerter tornialuse suure akna. 15. sajandi I poole ehitusjärk valmis 1450.a. Sajandi lõpus valmis uuel kujul tähtvõlviga kaetud lõunakabel, mille portaal on säilinud (kabel lammutati pärast 1820.a põlengut ja ehitati suuremana üles).
1512-1521.a valmis uuel kujul pikihoone lõunaküljel paiknev kahe tähtvõlvikuga ja polügonaalse lõpmikuga Maarja (Bremeni) kabel. Varasem, juba 1404. a mainitud Maarja kabel, lammutati. Uue kabeli püstitasid Münsterist kutsutud ehitusmeistrid Bernt Wolf ja Gert Koningk. Vestfaali meistrite käekirja iseloomustavad puhtalt tahutud raidkvaadrid, fiaalidega liigendatud räästaalune friis ja ažuursete baldahhiinidega kolmeastmelised tugipiilarid. Kabel võlviti 1518 ning ehituse lõpetas 1521. a selle katuseharja lääneotsas trooniv kaheksatahuline tuulelipuga harjatorn, mille valmistas meister Greger. Kabelit algselt kooriruumiga ühendanud kaks kõrget kaarava on hiljem siseakendeks muudetud. Kabeli ehitamisel kasutati Lasnamäe paasi, friisi jaoks Orgita dolomiiti. Eesti keskaegses raidplastikas on unikaalne Maarja kabeli välisküljele rajatud Tallinna kaupmehe Hans Pawelsi kenotaaf. Orgita dolomiidist mälestusmonumendi kompositsioon on inspireeritud tiibaltarist, mille keskmes on Kristuse kannatuslugu. Kenotaaf valmis Tallinna saabunud meistrite Hynrik Byldensnyderi ja Clemens Pale poolt 1513―1516.a. Olgu veel mainitud, et kirikuga seotud kalmistu paiknes lõuna pool, osaliselt praeguse Oleviste tänava kohal. 14. septembril 1524. a. aset leidnud pildirüüstes hävis Oleviste kiriku väärtuslikum sisustus. Mõnedel andmetel hävis 14 altarit 30-st ning Maarja kabeli välisseintel olnud 5 pühakute skulptuuri. Reformatsiooni järel hakati kõrvalaltareid kirikutest eemaldama, nii et tänaseks pole neist ühtegi säilinud. 16. sajandil oli veel päevakorras kirikutorni remont. 1527. a. valmistas kellassepp Andreas kirikule uue ajanäitaja, mille löögimehhanism oli seotud tornis rippuva suure kellaga. Numbrilaua ja teised puitosad nikerdas ning maalis meister Jochim. 1529. a. sügisel kattis vasesepp Gert Lüübekist laevatatud vasega Maarja kabeli haritorni ja käärkambri katuse. 1530. a. Kersten Pelseri juhtimisel parandatud tornikiivrit ning kaeti see uue kullatud kukega tuulelipuga. 1596-1598 remonditi Hans Meisseni juhtimisel ulatuslikumalt tornikiivrit ja koori katust ja Maarja kabeli haritorni, mis kaeti kõik vaskplekiga. Kiriku varasemast väljanägemisest saab aimu Lambert Glandorpi 1561. a. maalitud Mustpeade vennaskonna epitaafilt. Kiriku üks esimesi selgelt loetavaid kujutisi on 1652.a-st Matthäus Meriani gravüüril, mis on tehtud 16. sajandi lõpust pärit joonistuse järgi.
1625. a. ööl vastu 29. maid süütas pikne Oleviste torni, mis hävis koos kelladega. Kiriku siseruumis hävisid pildirüüstet säilinud ja pärast seda hangitud esemed. Kirik taastati kiirelt, 1628. aastaks, kuid üle 20 aasta kattis torni madal kelpkatus. Endisel kujul, kuid mõnevõrra madalamana (ca 120 m) taastatud kaheksatahuline nelja väikese nurgatorniga ja balustraadiga ümbritsetud telkkiiver (ehitusmeister Hans Geisseler) valmis 1651.a. Tuli laastas Oleviste kirikut järgnevatel aastatel rohkem kui ühtki teist Tallinna kirikut. Arvatavalt põles kirik täielikult maha kolm korda ja pikne süütas torni vähemalt kaheksa korda. Torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719, 1736. Tornikiivrit ja haritorne remonditi ja vaskkatet uuendati ka 1775-1778. a. 1797.a joonistasid J. G. Jänichen ja C. G. Schellbach üles Oleviste kiriku fassaadid ja põhiplaani.
Viimasest suuremast tulekahjust 19. sajandil on säilinud täpsemad teated. Ööl vastu 1820. a. 16. juunit (v.k.j) Tallinna haaranud äikesetormi ajal lõi välk ühte Oleviste tornikiivri jalamil olevatest nurgatornikestest, mille järel levis tuli kiirelt torni tipu suunas. Tornikiivri puitkonstruktsioon kaotas püsivuse paari tunni pärast ja kukkus üle Laia tänava lääne suunas, purustades ja süüdates põlema kiriku vastas paiknevad keskaegsed hooned. Katteta jäänud tornikehand hävitas korstnaks muutudes hommikuks kogu kiriku. Kahjutuld laiemalt levimast takistas tugev vihmasadu. Muuhulgas hävis ka 1768-1771. a valminud orel, mis paiknes kesklöövi idapoolses otsas võidukaare kohal. 42-registrilise oreli valmistas Hallest pärit meister Heinrich Andreas Contius. Hinnaline Oleviste raamatukogu õnnestus päästa ja on tänaseni säilinud Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Tules hävisid 17. saj. teisel poolel kirikule kingitud viis suurt kella (kokku u 16 t, neist suurim 7 t). Pärast tulekahju koguti kokku hulk sulanud kellapronksi; oreli ja kroonlühtrite messingit; katuseplekkidest jäänud vaske, tina ja tsinki jm materjali. Tulekahjujärgse kiriku varemed on hästi dokumenteeritud 1825. a. ülesmõõtmisjoonistel.
Juba sama aasta sügisel valmisid esimesed kiriku taastamise joonised, mille variandid koostasid Eestimaa kubermanguarhitekt Johann Daniel Bantelmann ja linna ehitusmeister Johann Braun. Mõlemate eesmärgiks oli taastada pühakoda põlemiseelsel kujul, kuid kumbki ei julgenud välja pakkuda kõrge tornikiivri taastamist, rääkimata katuse vase või tinaga katmisest või kivist raidakendest, sest rahaliselt võimalused olid piiratud.
1825. a. külastas Tallinnat Vene keiser Aleksander I, kes väisas praeguse Suur-Kloostri tänava äärde jäävat apostliku õigeusu Issandamuutmise kirikut ja varemeis Olevistet. Selleks puhuks lasti kiriku taastamiseks kahel siinsel ehitusmeistril, Heinrich Reineckel ja Johann Friedrich Schattenil, koostada uued joonised ning ehitusmaksumuse kalkulatsioon. Schatteni plaanide kohaselt määras keiser kiriku taastamiseks 364 147 paberrubla, kuid raha eraldamine viibis seoses Aleksander I peatse surmaga. 31. aug. 1827. a. jõudis järgmise keisri Nikolai I lauale Tallinna Insenerikomando uus projekt, mille alusel eraldati 499 624 paberrubla tingimusel, et see kulutatakse ära kuue aasta jooksul ning et kukk kirikutorni otsas asendatakse ristiga.
Taastamisprojekti neogooti vormides sisustuse põhiosa, sealhulgas altari ja kantsli, kavandas Friedrich Ludwig von Maydell. Taastamistöid alustati 10. aprillil 1828. aastal. Parandati Maarja kabeli (toona nimetatud Bremeni kabeliks) ja pikihoone kesklöövi võlve ja piilareid. Suuremaid ehitustöid tehti lõunakabelis, mis täielikult maha lammutati ning suuremana üles ehitati. Sellega seoses pikendati ka lõunakabeli lääneseinale kõige lähemat lõunalöövi akent. Kiriku põrandat katvad kiviplaadid võeti üles ja hauakambrid täideti lammutusprahiga. Võlvide parandamist ja uute ülesladumist alustati ehitusmeister Johann Brauni juhtimisel 1828. a. suvel. Maarja kabelisse valmistas Orgita dolomiidist Meisseni toomkiriku eeskujul uued päiskivid meister Johann Gottfried Exner.
1829. a. jaanuariks oli kiriku pikihoonel katus peal (vask saabus Peterburist Admiraliteedile kuulunud Ižora tehastest). Samal aastal lõpetati lõunakabeli taastamine: tellisvõlvid ja uus dekoratiivsete niššide ja fiaalidega fassaadiviil. Samal ajal alustas Exner kiriku akende uute raidraamide tahumist, mille eeskujud võttis Maydell Malborki (sks. k Marienburg) Saksa ordu kõrgmeistri linnusekabeli akendelt. Põlengus säilisid vaid kaks Maarja kabeli akent (ida- ja kagupoolsed), millel olid algupärased, 16. sajandi algusest pärit hilisgootilikud flamboyant- ehk leekestiilis kujundatud raidraamid. Kuid need võeti lahti ja nende pikad vahepostid vahetati. Raidraamid tehti ka kooriruumi ja Maarja kabeli vahele. Uued raidraamid valmistati 1829‒1840 peamiselt Orgita dolomiidist. 1833. a. ehitati kirikusse ahjud. Kiriku siseviimistlustööd lõpetati 1839. aastal.
Tornikiivri projekt ja ehitustööde juhtimine telliti 1827. a. taani ehitusmeistrilt Heinrich (Henrik) Rybergilt. Konkureeriva projekti tegi insenerikomando ehitusmeister Heinrich Reinecke. Moskvas Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo arhiivis säilinud projektidest selgub, et Rybergi projekt on meisterlikum. Eesti Ajaloomuuseumis on säilinud ka Rybergi kiivri konstruktsiooni makett. Tornikiivri puitskelett püstitati 1833‒1834. a. Paar aastat hiljem oli tornikiiver vaskplekiga kaetud; rist ja muna kinnitati tornitippu 26. aprillil 1836. a. Muna sisse asetati eraldi vaskkapslis raesekretär J. G. H. Gloy poolt koostatud kiri andmetega taastamistööde senisest käigust. Tornilt eemaldati tellingud sama aasta sügisel. 1838. a. paigaldati torni tänapäevani säilinud Tallinna mustpeadelt annetusena saadud kohaliku meistri Johann Alexander Feldmanni töökojas valatud kell. Teine Feldmanni kell paigaldati torni 1846. a. Kolmanda kella valmistas meister tsaar Nikolai I annetusega 1850. aastaks.
Kiriku sisustus valmis erinevate meistrite käe all. Interjöörijoonised tegi peamiselt Maydell. 1830. a. valmis kiriku võlvidest lähtunud altari lahendus. Altarilaud, Püha kolmainsust kujutav tümpanonireljeef ja külgpiilarite tipu Neitsi Maarja ja Ristija Johannese marmorkujud tahuti Carrara marmorist Paolo Triscorni töökojas Peterburis. Altariretaabli põhiosa tahus Orgita dolomiidist J. G. Exneri töökoda. Ažuurne neogooti motiividega puidust altariaed valmis Tallinna tislermeistri J. Wackeri töökojas. 1831-1833.a valminud altarimaal (baltisaksa kunstnik Wilhelm von Kügelgen) paigaldati kirikusse 1834. a. Maarja kabeli puidust altar valmis Maydelli jooniste järgi, C. S. Waltheri maal „Kristuse kirgastumine“ valmis 1833.a.
Kantsel, mis oli enne põlengut paiknenud kiriku keskel, kesklöövi lõunapoolse piilari küljes, nihutati altarile tunduvalt lähemale. Selleks tuli võidukaare põhjapoolsesse piilarisse raiuda trepikäik ja ukseava, kuhu paigaldati neogooti stiilis uks. Kantsli kujundas Maydell (1834. a) ja kiviosad raius J. G. Exner (1839. a). 1834. a. valmisid Maydellil Maarja kabeli ukse, kiriku pingistiku ja orelivääri joonised. Maarja kabeli tammepuidust uks valmis tiselt J. Wackeril 1839. a (kingitusena O. W Heinrichsonilt). Maydelli projekteeritud pingistik realiseeriti ilmselt tagasihoidlikuma dekooriga. Aastail 1838‒1839 tekkis probleeme rahastamisega ning kavandatuna võisid valmida vaid nelja eesmise rea pingid. Tagasihoidlikult on realiseeritud ka oreliväär. Kirik avati jumalateenistuseks 16. juunil 1840. a, kuid tööd jätkusid. Pärast tulekahju paigutati orel pikihoone lääneseina, millega pimendati torni suurest aknast pikihoonesse paistnud õhtuvalgus. Uue oreli valmistas 1842.a maiks tuntud Saksa meister Eberhard Friedrich Walcker. Kõige varasemad Olevistest tehtud fotod 19. sajandi lõpukümnenditest annavad tunnistust, et hiljem on kiriku välisilme püsinud muutumatuna. 1880.a lisandus kiriku ida- ja lõunaküljele paekivist sokliga metallist piire. Kirik on tänaseni säilinud üldjoontes 19. sajandil valminud mahus. 1922.a taheti insener Paul Meyeri projekti järgi ümber ehitada piirdemüüri, kuid seda ei realiseeritud.
Esimesed remondid ja parandused pärast kiriku valmimist 19. sajandi keskpaigas toimusid 1903.a (katused), kuid 1931. a. 27. juulil süütas pikne taas läänetorni. Kannatada saanud 10 m torni tipust taastati insener F. Adoffi ja arhitekt Chr. Lehberti projekti järgi, mis teostati sama aasta augustis ja dokumenteeriti fotodega.
Teises maailmasõjas said kannatada kiriku aknaraamistused, vitraažklaasid ning katus. Kirikut asus 1950.a taastama selle enda kasutusse saanud Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit (EEKBKL). Kiriku korrastustööd algasid 17. septembril ja lõppesid sama aasta 23. detsembril.
1951. a. ehitati hoovile kinnistu põhjapiiri äärde ühekorruseline käimlahoone, mille ehitusel tuli maapinnast välja nii vanu kaevuehitisi, varasemaid vundamente kui inimluid, mis maeti käärkambri juurde. Kiriku ja selle sisustuse esimesel sõjajärgsel ülevaatusel 1953. a oli torni lääneseina krohv varisemisohtlik, tornikiivri ja pikihoone katteplekis oli hulgaliselt killu- ja kuuliauke. Võlvide ja seinad oli terved, kuid tugevalt tahmunud. Interjööris oli uste viimistlus kannatada saanud, akendel oli tinaraamistikus klaase asendatud tavalise klaasiga, raid-raamistikku oli asendatud puitdetailidega ning raidpiidad olid tugevasti tahmunud. Välis- ja sisekrohv oli osaliselt lagunenud, portaalid tahmunud. Kirikut köeti soojaõhukütte ahjudega, mis olid varustatud ventilaatoritega, tahmumise põhjuseks pidas H. Üprus Tallinna Elektrijaama suitsu. Kirik vajas kapitaalremonti, eelkõige katuseplekkide parandust ja sise- ja välisviimistluse uuendamist. 1954. a. toimus ulatuslik siseremont. Seinal ja võlvid puhastati tehti väiksemaid krohviparandusi ja värviti. 1956.a. koostati kirikuhoone tehnilise seisukorra ülevaatuse akt ning välisviimistluspass (T. Jaska). 1956.a toodi Kalamaja surnuaialt Oleviste kirikuaeda etikukivid, mis viidi hiljem Dominiiklaste kloostri ristikäiku 1999. a.
1957. a. alustati kiriku käärkambri alusesse keldrisse tsentraalse õhkkütte seadmete ehitamist. Selleks rajati külglöövide alla põrandakanalid. Hiljem lisati keskküttetorud ja radiaatorid. Käärkamber on võlvitud kolme servjoonvõlviga ning seda ühendab kooriruumiga kaks ukseava. Käärkambri keldrikorrusel oli vaadeldav vaid läänepoolne silindervõlviga kaetud osa, kuhu viis uks käärkambri põhjaküljelt. Käärkambri keldri idaosa, millest ida poole rajati paekividest u 45 cm paksuselt laotud seintega uus väiksem ruum, kaevati tühjaks ja süvendati. Keldri põrand betoneeriti, läänepoolne silindervõlv restaureeriti, idapoolsetele ruumidele valati raudbetoonist vahelagi. Katlamajast viis maa-alune käik kinnistu põhjapiiri ääres olevasse söepunkrisse (ehitati 1979. a. ümber käimlahooneks).
Leiti jälgi hoovis paralleelselt kiriku põhjaküljega kulgenud munakividest jalgteest; selle peal tuvastati põlenud rusukiht. Maapinnast kuni 1,9 m sügavuseni leiti hulgaliselt korrapäratult paiknevaid inimluid. Keldri vundamendid olid rajatud kivistunud mereliivale. Uuringute käigus fikseeriti kiriku kooriruumi vundamendi sügavus (1,8 m maapinnast) ning koori vundamendi seotus käärkambri idaseina vundamendiga. Varasem õhkküttega seotud madal tellisvõlvidega ja paeseintega ruumistik põhjalöövi idapoolses osas on hävitanud peaaegu kõik kiriku algsed vundamendiosad, mis võisid pärineda varasemast ehitusperioodist. Aruande kokkuvõttes nenditakse, et käärkamber on aja jooksul mitu korda ümber ehitatud, mis peale keldrikorruse on hõlmanud ka maapealset korrust, mis võlviti tõenäoliselt pärast 1820. aastat.
Pikihoonesse keskküttekanalite kaevamise käigus tuvastati, et pärast 1820. a. põlengut olid tellistest laotud ja krohvitud vaheseintega hauakambrid osaliselt purustatud ning prahti täis aetud. Kesklöövi lõunapoolses osas ja lõunalöövis algseid vundamente ei leitud. Põranda ehitusprahist täitekihi peale oli valatud u 20-25 cm paksune lubimördi kiht ja selle peale asetatud paekivist põrandaplaadid, nende peale hiljem laudpõrand. Kooriruumis võidukaare ja esimese sambapaari vahelisel alal leidus samuti pikihoonega sarnaseid hauakambreid, kuid ei leitud vanemaid vundamendimüüritisi. Leiti 17. sajandist pärit hauaplaatide väiksemaid tükke. Suurem hauaplaadi katke oli kooriruumi loodepoolse piilari all; see markeeris koori põranda algset kõrgust ning sellele toetuvad praegused kooriruumi paeplaadid. Võidukaare lõunapoolse vahemüüri kooripoolselt küljel fikseeriti piilari all hauaplaat, mis kuulus raehärra ja bürgermeister Johannes de Molendinole, kes pidas raehärraametit vähemalt alates 1367. aastast ja oli aastail 1389–1391 bürgermeister.
1958.a jätkati uurimistöid V. Raami juhtimisel põhja- ja kesklöövis. Suured diagonaalsed põrandaplaadid (u 47x47 cm) leiti vaid kohas, kus laudpõrandat ei olnud; viimase all olid suuremad (u 65x80 cm) vähem töödeldud ning seintega paralleelselt paigutatud kiviplaadid. Põrandaalused tellisseintega (tellise formaat 10,5x5x28 cm) hauakambrid olid enamjaolt purustatud ja ehitusprahti täis aetud; prahi seas oli hauakivide, skulptuuride ja ehisdekoori tükke. Põhjalöövist varasemate vundamentide jälgi ei leitud.
Õhkkeskkütte põrandaalused soojaõhukambrid rajati mõlemas löövis betoonalusel silikaatpostidena, mis kaeti vanemate suuremate põrandaplaatidega. Suuremad leitud hauaplaadikatked paigaldati hiljem tornialusesse eeskotta. Osaliselt keskmise piilari alla jäänud 1332. a. pärit hauaplaadi kohale valmistati laudpõrandasse luuk. Lõunalöövi põranda lahti kaevamisel ei leitud varasemate vundamentide jälgi. Samas on viiteid varasematele ehitusosadele lõunapoolse võidukaare lääneküljel, mis on hävitatud hilisemate hauakambrite ehitamistega. See on alust andnud hüpoteesile, et algne kirik oli kitsam, kuid leitud aines on kaugemale niivõrd napp, et sellest ei ole võimalik kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Kuna aga nenditakse, et kesklööv oli kitsam, umbes praeguse võidukaare avause laiune85, siis põhiplaanilised proportsioonid nõuaksid, et ka külglöövid oleksid kitsamad, st põhja- ja lõunasein ei saanud algkiriku puhul olla samas kohas, kus praegu. Kui praegused löövid on enam-vähem sarnase laiusega 9,1 m, siis varasema kiriku löövid võisid olla u 5,5 m laiad – sellisel juhul satuks varasema kiriku lõuna- ja põhjaseinad umbes praeguse kooriruumi põhja- ja lõunaseina pikendustele.
1962.a tehti kirikus välimisi avariitöid ja krohviparandusi. 1976. a. aprillist juulini tehti kiriku siseruumides sanitaarremonti — altariruumi keskosas, põhja- ja lõunalöövis ning tornialuses eeskojas valgendati lagesid liimvärviga, värviti seinu, võlviroideid, aknaavade kaldpindu. Seinte- ja piilarite allosad värviti emulsioonvärviga, puitpõrand õlivärviga. Vahetati katkiseid aknaklaase.
Peaukse seisukorda hinnati 1977. a. halvaks ning peeti vajalikuks restaureerimist. 1978. a. uuriti ning taastati altariruumi päiskivide polükroomia. Seoses sellega tõusis päevakorda hostianiši polükroomia taastamine. 1979. a. plaaniti kinnistu abihooned rekonstrueerida. Uus käimlahoone püstitati varasema söepunkri puttbetoonist vundamendile mineraalvill-soojustusega silikaattellisseintega, millele toetati raudbetoonist vahelaed. Katlaruumi trepikoja puitseina ei lammutatud, vaid asendati tellisseinaga.
1979. a. on valminud pikihoone idaviilu harjatorni (korstna) kiivri tööjoonised. Kiiver oli kukkunud tugeva tormituulega 7. märtsil 1961 kooriruumi katusele. Vahendeid kiivri valmistamiseks ja paigaldamiseks ei leitud; uus kiiver paigaldati alles 1989. a.
Kuna tornikiivri krohvikatte seisukord oli 1970. aastate lõpuks ja lähenevate olümpiamängude valguses muutunud avariiliseks, eraldati kirikule ajutiseks kasutamiseks rippkiige, millelt tehti vahetult enne mängude algust krohvi- ja värviparandusi. 1980. a. koostati kiriku varade kohta ulatuslik kataloog, kus on kiriku põhiplaanil näidatud objektide paiknemiskohad ning pingistiku ja altariaia detailsed ülesmõõtmisjoonised.
1981.a ehitati vastavalt baptistide vajadustele kooriruumi 10 m pikkune, 1,3 m laiune ning 1,4...1,5 m sügavune kahe trepiga keraamiliste plaatidega vooderdatud raudbetoonist ristimisbassein. Ehitustöödel tehtud arhitektuuriajalooliste uuringute käigus sügisel 1981. a. leiti hulk tekstide ja ornamentaalse dekooriga hauaplaatide tükke. Põhjalikult uuriti kooriruumi edelapiilari lääneosa, kust leiti eri aegadest pärit vundamente, kusjuures piilari vundament toetus mingile varasemale maakividele toetuvale paemüüritisele. Müürifragmendi asend annab alust oletada, et tegemist võib olla kiriku varasema väiksema koori lõunaseina jäänusega.
1982. a. uuriti kiriku tornikiivri seisukorda. Mainitakse, et tornikiivrit parandati viimati mõni aasta tagasi (st. 1979-1980), st tornikiivri kate vahetati välja mõne alumise tornikorruse piires, kuid töö on tehtud lohakalt. Vana vaskplekk oli muutunud rabedaks ning uut plekki ei olnud võimalik selle külge valtsida. Torni kesksambal leidub aastaarv „1834“. Ülemisel korrusel on palju puitdetaile välja vahetatud ning uutele osadele markeeritud punase värviga „1902“. Pikihoone ja kabelite katusekonstruktsioonid on heas seisukorras, vaid pikihoone harjatorn on lagunenud ning selle kiiver puudub. 1989. a. valmis pikihoone harjatorni (korstna) kiiver ning see tõsteti omale kohale.
1990. aastatel suuremahulisi töid kirikus teadaolevalt ei tehtud.
2002. a. tegeleti torni konstruktsioonide kindlustamisega. Koostati torni välisviimistluspass, mille järel tehti torni kivikehandil väljast krohviparandusi, värviti välissein ning torniluugid. Samal aastal koostati kirikutorni kindlustustööde projekt ning arhitektuurne projekt, mis võimaldas külastajatel pääseda tornikiivri jalamil olevale vaateplatvormile. Torni väliskrohvitööd tehti ebakvaliteetselt, mistõttu krohvi lagunemine algas kõigest mõni aasta pärast tööde lõpetamist lõunakülje teravkaarpetikutest.
2003. a. jätkati tornikonstruktsioonide ja kattepleki restaureerimistöödega ning restaureeriti ka kiriku läänefassaad. Tööde käigus puhastati peaportaal; katusele rajati räästarennid. 2004. a. asendati pikihoone lõunalöövi ning lõunakabeli läänekülje katusekate, 2005. a. pikihoone põhjalöövi ja lõunakabeli idakülje katusekate. 2006. aastal restaureeriti lõunafassaad. 2008. a. asendati pikihoone kesklöövi vaskplekist katusekate uue vastu. Viimane lõik pikihoone kesklöövi katusekattest asendati 2009. a. Samal aastal lõpetati välistööd idaviilu harjatorni kivikehandi konserveerimis-restaureerimistöödega. 2009. a. uuriti põhjalikult Maarja kabeli raidraamides akende seisukorda, kaardistati kahjustused ning anti suunised nende restaureerimiseks. Akende sisepinda paigaldati 2011. a. augustis kilega lisaraamid, mis mõnevõrra stabiliseeris kabeli sisekliimat. Sisekliima uuringuid viidi läbi 2010.‒2012. a.
2013. a. uuriti torni kivikehandi fassaadide seisukorda.
2016. a. tegeleti oreli remondi ja parendamisega.
2017.a uuriti Hans Pawelsi kenotaafi.
2018. restaureeriti kiriku lõunakabeli ja põhjalöövi katuseid.
2019.a restaureeriti torni kiviosa ja läänefassaadid ning tornikiivri alumine osa ja vaateplatvorm ning lõunakabeli portaal.
2020.a restaureeriti lõunakabeli fassaadid.
2021.a restaureeriti lõunakabeli aknad ja uks ning peaportaal ja peaportaali uks, alustati Hans Pawelsi kenotaafi konserveerimist (varikatus ja valgustus).
Sisestatud: 26.03.2019.
