Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 10974
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 1055
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 01.10.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalme on ehitatud suurematest raudkividest, mis asetsevad osalt maapinna peal, osalt poolenisti maa sees. Kalmet on tugevasti lõhutud ja kive ära veetud, mistõttu kalme korrapära on rikutud. Kivise ala mõõtmed on 25 x 10 m. Kuna kalme servad sulanduvad ümbrusega kokku ei saa kalme täpseid mõõtmeid määrata. Kohati esineb kivide vahel auke (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 11.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võru maakonnas, Kanepi kihelkonnas. Kivikalme asub Kurvitsa-Hutita maantee, Vihtla poole minevast haruteest ligikaudu 35 m lääne pool. Võhandu jõgi jääb kalmest umbes 150 m edela poole.

Sisestatud: 11.05.2012.

Mälestise ajalugu


Kivikalme kuulub välise ilme järgi otsustades I aastatuhande I poolde. Leiuteadete järgi võib kivikalme ümbruses olla veel matuseid II aastatuhande algusest. Kivikalmet on kirjeldanud Kanepi kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses 1921. a V. Raid, lk 25-27 ja 1925. a K. Laja, lk 9 (käsikirjad Ajaloo Instituudis). Leidude kohta teateid ei ole. Küll olla leitud aga luid ja sõlgi väiksematest, praegu hävitatud kivikalme juures kaevates. Need leiud on kaotsi läinud.

Sisestatud: 11.05.2012.

Aruanded


Vindi, A. 1996. Inspektsioonist Kanepi kihelkonda 26. septembril 1996. aastal.

Sisestatud: 20.09.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 08.03.2015.