Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Tilleoru kantsimägi", "Maakants", "Matsikants"
Mälestise registri number 10987
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.12.1997
Registreeritud 19.12.1997
Mälestise vana number 1052
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 07.05.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Neemiklinnuse tüüpi linnuse õueala mõõtmed on 73 x 54 m, pindalal umbes 3300 ruutmeetrit. Kultuurkihti leidub laiguti, peamiselt vallipoolses küljes. Linnus on põhjast ja lõunast kaitstud jõeorgu suubuvate sügavate uhtorgudega, idast jõeoruga, läänest, st maapoolsest küljest valliga, mille välisjalamil on ligi 15 m laiune ja 1-1,5 m sügavune kraav. Pealt 3 m laiuse valli kõrgus on kraavi põhjast 5 m, siseküljelt 2,8-3,7 m, Läbipääs valli põhjapoolses otsas on tekkinud suure puu langemisel ja langemiskohale tee sisselükkamisel; valli põhjaots on juba varem olnud väiksemas ulatuses maha kaevatud, et tagada juurdepääs peoplatsile linnuseõuel. Kui valli põhjapoolses otsas asus algne väravakoht, on see erosiooni toimel mäenõlvast maantee suunas alla varisenud (E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. 2008, lk 317).

Sisestatud: 18.02.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Kanepi kihelkonnas. Linnus on rajatud Ahja jõe ürgoru läänepervelt orgu ulatuvale piklikule neemikule. Linnus paikneb Tilleorus, Ahja jõe ürgoru 20-23 m kõrgusel läänepoolsel kaldapealsel, vana Tartu-Võru maantee lõunaküljel (E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. 2008, lk 317).

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise ajalugu


Otsustades leitud keraamika järgi on linnus rajatud I aastatuhande II poolel, kuid olnud kasutusel veel ka II aastatuhande alguses. Linnust on lähemalt kirjeldanud V. Raid Kanepi kihelkonna kirjelduses 1921. a, lk 50-51 (käsikiri Ajaloo Instituudis) ja K. Laja Kanepi kihelkonna kirjelduses 1925. a, lk 20 (käsikiri samas). 1951. a inspekteeris linnust H. Moora. Inspektsiooni käigus toestati linnuse õuepinnal ka vähemaid proovikaevamisi. Kultuurkihi paksus oli ligikaudu 30 cm. Leiti arvatav koldejäänus, šlakitükk, mõned savinõukillud, nende seas ka kaks kedrakeraamika kildu. 2005. a toimusid linnusel teaduslikud arheoloogilised väljakaevamised arheoloog H. Valgu juhatusel. Täpsustati linnuse dateeringut, leiti üksikuid kedranõu kilde ning savist värtnakedra katke. Tuvastati ka, et linnusel olevad künkakesed kujutava endast ehitusmaterjaliks kohale toodud, kuid kasutamata jäänud kruusea (Mälestise pass 1971; E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. 2008, lk 317-318).

Sisestatud: 18.02.2013.

Aruanded


Valk, H. 2009. Aruanne 2008. aasta arheoloogilistest kaevamistest Tilleoru Kantsimäe vallil ja prooviuuringutest Tilleoru Rõõmumäel.

Sisestatud: 02.09.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 07.03.2015.