Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 11026
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 99-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 07.05.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
Kalmekonstruktsioonide olemasolu.

Sisestatud: 20.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalme on ida-lääne suunas piklik, mõõtmetega 25 x 10 m. Kalme on rajatud tasasele maale ja see tõuseb ümbrusest vaid 0,5 m, kivide võrra Kalme põhjaservas on märgata ida-lääne suunalist kivirida, mis kuulub tarindite otsamüürile. Võib eristada ka mõningaid põhja-lõuna suunalisi ristiridu. Tarindite pikkus on umber 4,5 m. tarinditest kahel pool on madalam väiksematest kividest kivilade. Kalme on kohati auklik, suuri kive on pinnale välja kangutatud. 1970. aastate lõpus on kalme kirdenurga juurde kaevatud sügav auk (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 16.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võru maakonnas Põlva kihelkonnas. Kalmegrupp, mälestised reg nr 11026-11028, jäävad Akste-Häätaru maanteelt lõunasse keeravast külavaheteest loodesse. Kalme reg nr 11026 on kagupoolseim.

Sisestatud: 16.05.2012.

Mälestise ajalugu


Kalme kuulub I aastatuhande I poolde. Teateid kalmete on olemas O. Ugarti poolt 1922. a koostatud Põlva kihelkonna muististe kirjelduses, lk 18 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Leidude kohta teateid ei ole (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 16.05.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 20.03.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 06.03.2015.

z