Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11056
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 2577
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.05.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on ümmargune, võrdlemisi kõrgete ning järsemate nõlvadega, pealt kumer. Tema põhjakülg on järsem ja kõrgem, lõunanõlv laugem. Läbimõõt on 11 m, kõrgus 1,5-1,6 m. Kääbas on lõhutud loodeküljel. Kääpale on 1971. a kevadel istutatud noored männid, mille jaoks aukude kaevamisega on samuti kääbast lõhutud. Kraav on märgatav vaid kääpa põhjajalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääpad, mälestised reg nr 11048-11064, asuvad endise jotuse järgi Võrumaal Kanepi kihelkonnas. Kääpad jäävad Piigaste-Häätaru maantee 2. ja 3. km vahel, paiknedes maanteest ligikaudu 155 m lõuna pool. Kääbaskalmistu asub lainjal liivasel alal, okaspuumetsa all. Maapind langeb lõuna ja edela suunas. Kääbastest põhja ja kirde pool maapind tõuseb. Kääpa reg nr 11056 asub kääpast reg nr 11055 kirde pool 8 m.

Sisestatud: 12.05.2012.

Mälestise ajalugu


Kääbaste (reg nr 11048-11064) suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbaskalmistu I aastatuhande II poolde. Tiksi küla kääbaskalmistu kohta leidub andmeid J. Jungile saadetud kirjades (käsikiri Ajaloo Instituudis) 1895. a, kus loetletakse kokku 20 kääbast, millistest aga osa oli juba tol ajal üsna ära küntud ning vaevaltmärgatavad. 1860. a olevat mõningaid kääpaid kaevanud keegi asjaarmastaja von Pfeffer, kusjuures oli kääpa põhjast leidnud söe-tuhakihi puutumata liiva peal. 1890. a kaevas neid kääpaid kirja autor J. Wäggi ning leidis ühest kääpast luustiku. Rahvasuus peetakse kääpaid sõjakääbasteks, kusjuures lähedusesolev Janukjärv olevat oma nime saanud seetõttu, et sõdalased olevat januga järve tühjaks joonud. Siit ka järve nimi – Janukjärv. Järgmised teated Tiksi küla kääbaste kohta pärinevad K. Lajalt 1925. a Kanepi kihelkonna kirjeldusest, lk 23 (käsikiri ajaloo Instituudis), kus ta märgib, et Tiksi külast Tsähkna veskile viiva tee ääres, teest paremas on kääpaid, teest vasakul asunud kääpad olevat aga hävinenud. Sealt olevat leitud luustik. Muudest leidudest aga teated puuduvad. Tiksi küla kääbaste läheduses olevat olnud ka kivikalme, mis aga juba 1925. a oli täielikult hävinenud. Metsa kus kääpad paiknevad on rahvasuus nimetatud „Kalmumetsaks“ (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.05.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 06.03.2015.