Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 11067
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1084
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 13.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 11.12.2006.

Mälestise kirjeldus


Kalmed reg nr 11066 ja reg nr 11068 on asunud kõrvuti edela-kirde suunas. Praegu on nende asendit ja suurust raske määrata, kuna 1970. a on tee laiendamisega kalmete kagupoolsed küljed tõugatud buldooseriga loodepoolsele osale peale. Suuri raudkive on nii kalme peal, kui tee servas. Pealelükatus kihi all on kalmete loodepoolsed osad arvatavasti säilinud. Siin lõpeb nende serv järsu astanguga. Enne kalmete lõhkumist on kalmete mõõtmed olnud: kalme reg nr 11066 mõõtmed 18 x 16 m ja kalme reg nr 11067 mõõtmed 20 x 16 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 20.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võrumaa, Põlva kihelkonnas. Kalme jääb Tilsi-Naruski tee ja Kööbi-Tilsi tee ristumiskoha lähedale.

Sisestatud: 20.05.2012.

Mälestise ajalugu


Välise kuju järgi võib kalmeid pidada I aastatuhande I poolde kuuluvaiks. Koiola küla kivikalmeid (mälestised reg nr 11066-11068) on märgitud O. Ugarti poolt Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kalmeid teaduslikult uuritud ei ole ja samuti pole siit arheoloogilisi leide (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 20.05.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 06.03.2015.

z