Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Tallinna piirikivi
Mälestise registri number 1107
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 21.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
Mälestise vana number 15-k
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 21.09.11

Inspektor: Toomas Tamla

Mälestise tunnus


Tähelepanuväärne ajaloolist väärtust omav piiritähis, kivi N-poolsele nurgale raiutud rist ja tehislikud lohud kivil.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on mureneva struktuuriga nn rabakivi tüüpi kiviga, mille pealispind mitmes kohas murenenud ja pragunenud, edelapoolsest nurgast on aga lahti murdunud ja ära veetud suurem tükk. Tegelikult on see polüfunktsionaalne muistis, kuna lisaks kivi kõrgeimal N-poolsel nurgal olevale ristile (piirikivi tunnus) on tal ka üks lohk (väikeselohulise kultusekivi tunnus), mis paikneb enam-vähem kivi pealispinna keskel kõrgemal harjal. Kivi ümbrus on täis olmeprahti, tema põhja- ja läänekülg on soditud graffitiga. Pikkus O–W 2,9 m, laius N–S 2,7 m, kõrgus 2,3 m. Kaitsetähis puudub.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Mustakivi tee ja Mahtra tn elumajade vahele jääval kolmnurksel haljasalal. Mahtra tn 12 maja loodenurgast jääb kivi u 47 m loodesse Mustakivi teest u 75 m ida poole.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise ajalugu


Väikeselohulised kultusekivid (tänapäevane termin: lohukivi) on suuremad või väiksemad rändrahnud, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saare- ja Läänemaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks või eelrooma rauaaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. Tallinna piirikivideks nimetatakse looduslikke või kunstlikke märke, millega on looduses tähistatud linnasarase piiri Enamasti kasutati selleks looduses leiduvaid kive (sh lohukive), millesse raiuti rist või mõned muud märgid.

Sisestatud: 26.09.2011.