Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas on ümmargune. Tema läbimõõt on 11 m, kõrgus 1,4 m. Kääpa põhjapoolne nõlv on kõrgem ja järsem kui lõunapoolne nõlv. Kääpa keskosas on suurem auk. Kraav kääpa ümber pole jälgitav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbaskalmistu, mälestised reg nr 11069-11077, asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Kääpas jäävad Vedo külast Kähri küllas minevast teest ligi 250 m lõuna poole, metsaservast ligikaudu 100 m lõuna poole, kahele poole metsateed. Kääpad paiknevad lainjal tasandikul okaspuumetsas, Vedo ojast põhja poole tõusva oru pervel paikneval seljakul. Kääbas reg nr 11070 asub Kääpast reg nr 11069 edela pool.

Ajalugu

Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades peaks kääbas kuuluma I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11069-11077) kohta puuduvad varasemad andmed. Kääbaste olemasolu ja asukoha tegi arheoloog M. Aunale teatavaks endine kolhoosi „Koit“ autojuht R. Tobreluts 18. oktoobril 1979. a (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.