Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 11081
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 268-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.04.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.01.2007.

Mälestise kirjeldus


Kivikalme kujutab endast madalat kühmu maastikul. Kalme täpseid mõõtmeid ei saa esitada, sest kalme äärtest on teda küntud ning kohati on ka põllult kive juurde toodud. Ala mida võiks lugeda kalmealaks on 27 m põhja-lõuna suunas, laiusega 20 m ja kõrgusega 0,8-1 m, kusjuures kõrgem on kalme läänepoolne osa. Rohkem on kive lõuna pool, kuid põhjaosas ,eriti aga kirdeosas kive peaaegu ei olegi. Kalme on väga kahjustatud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 19.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kivikalme paikneb lainjal tasandikul, Võru-Põlva teest ligikaudu 145 m ida pool, Vana-Koiola järvest kirde pool.

Sisestatud: 19.05.2012.

Mälestise ajalugu


Kalme võiks dateerida I aastatuhande I poolde. Kivikalme kohta puuduvad varasemad teated. Kalme avastasid arheoloogid S. Laul ja A.-M. Rõuk 1980. a mais (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 19.05.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise aktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.
Muinsuskaitseametis toimub kaitsevööndi piiride täpsustamine.

Sisestatud: 23.04.2007.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 06.03.2015.