Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Lydia Koidula (1843-1886) haud
Mälestise registri number 1111
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 21.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
Mälestise vana number 76
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 20.05.17

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Mälestise tunnus


Mälestise puhul on tegemist Eesti riigi ajaloos ja eesti rahvusliku identiteedi kujundamisel märkimisväärset rolli mänginud isiku hauaga.

Sisestatud: 10.04.2018.

Mälestise kirjeldus


Lydia Koidula haua tähis on punakas, poleeritud graniittahvel mõõdus 1.11 x 0.61
Tahvlil on sisseraiutud tekst:
Lydia Koidula
24.XII 1843 - 11.VIII 1886
ümber maetud 11.VIII 1946

Sisestatud: 25.03.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Lydia Koidula haud asub Tallinna Metsakalmistul, haua koordinaadid on: x:6592792 y:549455.3 / B:59°28'11.93" L:24°52'20.56"

Sisestatud: 10.04.2018.

Mälestise ajalugu


Lydia Koidula (1843-1886) oli eesti kirjanik, kellest sai eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju. Koidula sünninimi oli Lydia Emilie Florentine Jannsen ning ta oli tuntud eesti kirjaniku Johann Voldemar Jannseni tütar. Lydia Koidula lõpetas Pärnus saksakeelse tütarlastekooli ja sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Juba noorelt asus ta isa kõrval tööle ajalehes „Perno Postimees“. 1863. aastal avaldas ta oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese „Ojamölder ja tema minia“. Kui perekond 1863. aastal Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe „Eesti Postimees“, avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud „Vainulilled“ (1866) ja „Emajõe ööbik“ (1867) ning jutukogud „Eesti Postimehe õhtukõned“, „Perumaa viimane inka“ jt. Koidula kirjutas ja lavastas Vanemuise Seltsis näidendid „Saaremaa onupoeg“ (1870), „Kosjakased“ (1871) ja „Säärane mulk“ (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydiale C. R. Jakobson (1867). Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Ta pidas kirjavahetust nii F. R. Kreutzwaldiga kui ka Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol, 1869. aastal, esitati laule tema sõnadele. Koidula abiellus 1873. aastal arstiteaduskonna lõpetanud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri 43-aastasena rinnavähki. Tema põrm maeti Kroonlinna, 1946. aastal korraldati selle ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule.

Sisestatud: 10.04.2018.

Allikad


Kalmistute register HAUDI © 2009-2016 Spin TEK, https://www.kalmistud.ee/

Sisestatud: 10.04.2018.