Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11130
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1074
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub Peipsi-Pihkva järve madalikul, ühel kõrgemal liivakünkal, millest lääne poole jääb laialdane madalam ala, ida poole Lüübnitsa küla talud. Kalmistu alaks on pind mille pikkus ida-lääne suunas on ligikaudu 50 m, laius 23 m. Selle ala keskosas on kõrgem küngas, mis oma kujult ja nõlvade järskuse poolest meenutab kääbast. Tema läbimõõt on 15 m, kõrgus 1,6-1, m. Varem olnud see kõrgem kuid keskosa tasandati. Sinna on kaevatus madal kraav ja paigaldatud on tsementpost. Kalmistu on kogu ulatuses kahjustatud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 13.06.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Setumaal Lobotka vallas. Kalmistu asub Lüübnitsa küla lääne servas, Peipsi järvest ligikaudu 180 m lõuna pool.

Sisestatud: 13.06.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-17. sajandil kasutusel olnud külakalmistute hulka. Võimalik, et sama kohta on matmiseks kasutatud mõnevõrra varemgi, nimelt II aastatuhande algul. Kalmistut Lüübnitsa külas on nimetanud O. Parmas Lobotka valla arheoloogilises kirjelduses 1922 .a, lk 31 (käsikiri Ajaloo Instituudis). O. Parmas märgib, et kalmistu asub kõrgel künkal, mille ümber on põld, leidude kohta puuduvad teated (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 13.06.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 05.03.2015.