Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11131
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 57-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.05.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb lainjal tasandikul, põhjast lõunasse kulgeval kõrgemal, üsna lamedalaelisel seljakul. Kalmistu täpsemat ulatust pole võimalik kindlaks määrata. Otsustades luustike leidude järgi hoonete ehitamisel ning kunagiste sideliinide jaoks süvendite kaevamisel, jääb kalmistu põhiala endise söökla ja selle vahetus läheduses oleva talu piirkonda. Luid on leitud ka mõnikümmend meetrit kagu poolt. Kalmistu ligikaudne pindala võis olla 500-700 ruutmeetrit. Suur osa kalmistust on hoonete ja nende juurde kuuluvate aedade ning maantee all (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 13.06.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Setumaal Lobotka vallas. Kalmistu paikneb Mikitamäe keskuses, Tartu-Värska ja Mikitamäe-Kahkva teede ristumiskohas ja sellest vahetult põhja ja loode pool.

Sisestatud: 13.06.2012.

Mälestise ajalugu


Leiumaterjalile tuginedes võib kalmistu dateerida 16.-17. sajandisse. Kalmistu kohta Mikitamäe asulas puuduvad varasemad andmed. Kalmistu olemasolust Mikitamäel informeeriti 1974. a arheoloog M. Auna ning toodi tema kätte kaks sõrmust, mis koos luudega oli leitud söökla lähedusest, pärast sideliini jaoks kaevatud kraavi kinniajamist sinna jäänud liivast. Üsna rohkesti luid tuli nähtavale ka 1974. a juulis EÜE embleemi paigaldamiseks augu kaevamisel. Üliõpilaste asjatundmatu suhtumise tõttu leitud koljud hävisid. Kalmistust täpsemate andmete saamiseks tehti 1974. a söökla vahetus läheduses asuvale maa-alale väike proovikaevand. Kaevamisi juhatas arheoloog M. Aun. Kaevamistega tehti kindlaks, et kalmistu kultuurkihi ülemine osa on tugevasti segatud sinna II maailmasõja ajal kaevikute kaevamisega. Mõnevõrra paremini oli säilinud kultuurkihi alumine osa, kus mõned luustikud olid oma algsel kohal, kuigi korduvate pealematmistega (nagu see külakalmete puhul tavaline on) mõnevõrra liigutatud. Tervemana oli säilinud vaid üks luustik, mis tuli nähtavale 1,09 m sügavuselt. Tema kohal oli aga rohkesti luid, mis tunnistasid korduvatest matmistest hilisemal ajal. Tervemana säilinud luustike juurest leiti panustena pronksist sõlgi ja rauast nuge. Leiud säilivad Ajaloo Instituudis. Kalmistu territooriumil oli hilisemal ajal ka puust kabel (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 13.06.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 16.04.2014.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 16.04.2014.