Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11159
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1081
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 03.09.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.09.2007.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu ala on ümbritsevast maastikust veidi kõrgem liivaseljak. Seljaku suund on loodest kagusse, tema pikkus selles suunas on ligi 40 m, laius 38 m ja kõrgus ümbritsevast maapinnast 1,5-1,7 m. Seljak on pealt kumer. 1978. a koostatud passi andmetel on kalmistu ala väga lõhutud, esineb nii auke kui ka kuni jalamini ulatuv kraav. Kalmistu lõunaotsas on asunud linaleotustiik (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endis jaotus järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kalmistu paikneb Raisna-Tartu maanteest kirdes, lainjal tasandikul, Kalme talust põhja pool.

Sisestatud: 10.07.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandil kastutusel olnud külakalmistute hulka. Kalmistut on maininud A. Karu, Võnnu kihelkonna kirjelduses 1921. a, lk 36 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus on märgitud, et kalmistut on korduvalt kaevatud ning leitud luustikke ja ka esemeid. Mälestisel on koostatud pass 1978. a oktoobris, arheoloog M. Auna poolt (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.07.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Muinsuskaitseseaduse järgi on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 05.03.2015.