Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11160
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1082
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 07.09.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 07.09.2007.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu, kõrgemal seljakul paiknev ala on loode-kagu suunas 66 m pikk ja selle laius on 30 m. Seljak on pealt kumer ning selle kõrgus ümbritsevas maastikust on kuni 1 m, kusjuures tema edelapoolsem nõlv on üsna madal ja lauge, kirdepoolsem aga mõnevõrra kõrgem. 1978. a koostatud passi andmetel on kalmistu ala väga lõhutud, kusjuures enamik auke on vanad, kuid kalmistu kesk- ja kaguotsas oli passi koostamise ajal üsna värskeid lõhkumisjälgi. Kalmistu keskosas on samuti suuremaid ja väiksemaid auke (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endis jaotus järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kalmistu paikneb Raisna-Tartu maanteest edelas, lainjal tasandikul, maastikult kõrgemal seljakul.

Sisestatud: 10.07.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu on nähtavasti 15.-18. sajandil kastutusel olnud külakalme. Kalmistut on maininud A. Karu, Võnnu kihelkonna kirjelduses 1921. a, lk 36 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus märgitakse, et kaevamisel olla leitud luid, kuid mingeid esemeid nähtavale ei ole tulnud. Mälestisel on koostatud pass 1978. a oktoobris, arheoloog M. Auna poolt. Passi koostamise ajal leiti kalmistu kagupoolses osas värske lõhutud ala suurusega 7 x 10 m sügavusega kuni 1 m. Selle augu põhjas oli katkine marmorist risti alus, millel daatumid ja nimed peal, selle põhjal paistis olevat tegemist kahe lapsematusega 19. sajandist. Luid aga läheduses näha ei olnud, ka ei selgunud tol hetkel järelepärimisel, kust need ristialused täpsemalt leitud on. Koht on rahvapärimuses tuntud „Siugmäe“ nime all (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.07.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Muinsuskaitseseaduse alusel on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 07.09.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 05.03.2015.