Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Leerimägi"
Mälestise registri number 11162
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1076
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 19.09.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnuse ebatasane, selge kultuurkihita, ovaalse põhiplaaniga õuepind on ida-lääne suunas ligikaudu 66 m pikk, suurim laius on 36 m. Linnuseõue pindala on umbes 1800 ruutmeetrit. Kaguküljel paikneb väljastpoolt kuhjatud massiivne otsavall, mille kõrgus siseküljel on 3 m, välisnõlvalt aga kuni 6-7 m. Õuepind on ümbritsetud madala, keskmiselt 0,5-0,6 m kõrguse valliga, mis kohati (lõuna ja edela pool) on isegi õuepinnast madalam. Peavalli edelaots ning osalt ka linnuseõue lõuna- ja lääneosa, kokku ligikaudu pool õuepinnast on oluliselt rikutud ja lõhutud 1960. a üle mäe kõrgepingeliini rajamisega. Linnuse ees tasasel alal kultuurkihti pole (E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008 lk 316; Mälestise pass).

Sisestatud: 11.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Linnus paikneb Ahja lisajõe Lutsujõe lõunapoolsel kaldaneemikul, mida läänes piirab soine madalik ja oja, idas ja lõunas sooga lõppev tasandik (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad, Tartu-Tallinn, 2008, lk 316).

Sisestatud: 11.07.2012.

Mälestise ajalugu


Linnus võiks kuuluda I-II aastatuhande vahetusse. Linnust Kauksi karjamõisa lähedal on mainitud J. Jungile saadetud kirjades (käsikirjad Ajaloo Instituudis). Lähemalt on seda kirjeldanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a, lk 12 (käsikiri Ajaloo Instituudis). O. Ugartilt pärineb ka linnuse esialgne skeem. Kauksi nn „Leerimäge“ inspekteeris ja teostas siin vähemad proovikaevamised 21. augustil 1951. a arheoloog H. Moora. Linnuse kaguosast leiti valli sisekülje lähedalt mõned väikesed savinõukillud. Kultuurkiht puudus, kuid vallist varisenud liiv sisaldas rohkelt sütt. Ka otsavalli lõhutud edelapoolses servas oli liiva sees süsiseid kihte, mis pärinevad valli puitkonstruktsioonidest. 1982. a arheoloog E. Tõnissoni poolt tehtud prooviaugus, otsavallist 6-7 m õue poole, paljandus pruunikas liiv, mis sisaldas põlemisjälgedega raudkivitükke. 2005. a arheoloog H. Valgu poolt juhatatud inspektsioonil leiti valli harjalt käsitsikeraamikat, mis viitab võimalusele, et vallipinnas võib sisaldada varasemat kultuurkihti. Linnust on teaduslikult käsitlenud arheoloogid H. Moora ja E. Tõnisson. Linnuse edelapoolses osas on valli siseküljel suur kivi, mille all pidavat rahvapärimuse järgi varandus peidus olema (E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008 lk 316-317; Mälestise pass).

Sisestatud: 11.07.2012.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 05.03.2015.