Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11177
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 945
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 20.05.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on ümmargune, ühtlaselt järsemate nõlvadega. Tema läbimõõt on 11 m ja kõrgus 1,4-1,5 m. Kääbast kaevati 1925. a arheoloog H. Moora juhatusel. Kääpa kõrgus enne arheoloogilisi kaevamisi oli 1,2 m ja läbimõõt 11,75 m. Kääpa keskel on sellest ajast jäänud sügav sammaldunud lohk. Kääbast ümbritsev kraav on jälgitav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 04.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub kaheksast ümmargusest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11176-11183), mis jääb Arniko veski lähedale metsa, Ahja lisajõe Lutsu jõe orust 100 m lõuna poole. Kääbaskalmistu jääb Arniko laialdase kääpaala loodenurka, jäädes ida-lääne suunalisest metsateest lõuna poole. Kääbas reg nr 11177 paikneb kääbastiku keskosas.

Sisestatud: 04.07.2012.

Mälestise ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Varaseim kirjalik teade Arniko kääbastest pärineb E. Ph. Körberilt, kes oma Võnnu kihelkonna ajaloos ja Võnnu kiriku kroonikas märgib, et varanduse otsijad 1799. a lõhkunud Arniko metsas olevaid kääpaid ning leidnud ühes neist savinõu, mis oli täidetud põlenud luude, süte ja tuhaga (Vt lähemalt Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond). 1838-1839. aastail külastas kääpaid uurija Fr. Kruse. 1922. a kirjeldas Arniko I rühma kääpaid O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses, lk 24-25. O. Ugart nimetab, et selles rühmas on kaheksa ümmargust kääbast, neist üks on aga täiesti lõhutud. O. Ugart mainib, et mitmeid kääpaid on kaevatud, kusjuures leitud olevat neist luupuru ja tuhka, ka odaotsi ja mõõgatükke (käsikiri Ajaloo Instituudis). 1925. a toimusid H. Moora juhatusel arheoloogilised väljakaevamised neljal kääpal – reg nr 11176-11179. Kääbastele kaevati enamasti suuremad või väiksemad augud, kuna taheti säilitada nendel kasvavaid puid. Kääpasse reg nr 11176 rajati kaevand kääpa keskossa ning kraavina loodeküljele. Keskosast leiti kaks luupesa, mis sisaldasid sütt ning põlenud luutükikesi, esemeid nende juurest ei leitud. Kääpast reg nr 11177 kaevati läbi keskosa ning kraavina lõuna-kaguosa. Leiti luupesa, mis sisaldas põlenud luid ja sütt. Kääpast leiti ka põletamata luid ja üks terve luustik, mille juurest saadi veel süsi ja savinõukilde. Teisest luustikust oli alles vaid üksikud luud. Kääpast reg nr 11178 kaevati läbi keskosa ning kraavina ka loodeosa. Kääpa keskosast leiti kaks luupesa. Panuseid nende juures eiolnud. Kääpast reg nr 11179 kaevati läbi keskosa ning kraavina kirdeosa. Kääpast ei leitud ei luid ega sütt (kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis). Arniko rühma kääpaid on nimetanud ka Kagu-Eesti kääpaid käsitlevates kirjutistes M. Schmiedelheim (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 04.07.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 05.03.2015.