Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11188
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 954
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 20.11.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 13.01.2009.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on loode-kagu suunas veidi piklik. Tema pikkus on 9 m, laius 7 m, kõrgus 0,7 m. Kääbas on üsna laugete nõlvadega, pealt lame. Metsatöödega seoses 1970. aastatel on kahjustada saanud kääpa kagu- ja keskosa. Kraav kääpa ümber pole jälgitav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 03.07.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub üheksast ümmargusest ja üheksast piklikust ja ühest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11184-11202), mis jääb Arniko metsavahi talust 1,3 km kagu suunas lainjale, liivasele tasandikule. Kääpad paiknevad põhjapoolsel küljel põhja-lõuna suunaliselt, kalmistu lõunaküljel loode-kagu suunaliselt. Kääbas reg nr 11188 asub kääbastiku põhjaosas.

Sisestatud: 03.07.2012.

Mälestise ajalugu


Kääbastest saadud leiumaterjali ning nende suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11184-11202) I aastatuhande II poolde. Varaseim kirjalik teade Arniko kääbastest reg nr 11184-11202 pärineb E. Ph. Körberilt, kes oma Võnnu kihelkonna ajaloos ja Võnnu kiriku kroonikas märgib, et varanduse otsijad 1799. a lõhkunud Arniko metsas olevaid kääpaid ning leidnud ühes neist savinõu, mis oli täidetud põlenud luude, süte ja tuhaga (Vt lähemalt Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond). 1922. a kirjeldas Arniko III rühma kääpaid O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses, lk 29; 30 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ta nimetab 19 kääbast, mis paiknevad liivasel, kirde pool madalaks mineval alal. Esineb nii piklike kui ümmargusi kääpaid. 1925. a toimusid H. Moora juhatusel arheoloogilised väljakaevamised viiel kääpal. Kääpast reg nr 11190 leiti kahes kohas põlenud luude pesad ja kaks põlenud naastukest ning lisaks pronksesemeid ja nende katkendeid. Otse kamara alla oli hunnikus savinõukilde. Kääpast reg nr 11192 leiti kääpa keskelt kolm savinõukildu. Kääpast reg nr 11196 leiti neli luupesa. Kääpast reg nr 11198 leiti loodeosa kaevamisel põlenud luude ja süte ala. Keskosas oli luupesa paksem ja laiurohkem. Umbes kääpa keskosast tuli nähtavale teine luupesa, mis oli õhukese kihina laiali valgunud. Kääpast reg nr 11197 tuli nähtavale jällegi neli luupesa, kust leide ei saadud (kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis). Arniko III rühma kääbastest (mälestised reg nr 11184-11202) on materjale avaldanud H. Moora ja M. Schmiedelheim. Kääbast reg nr 11188 on kahjustatud 1970. aastatel toimunud metsatööde käigus (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 03.07.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 05.03.2015.