Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11207
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 973
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.08.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 02.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on pikk, suunaga loodest kagusse. Kääpa pikkus loode-kagu suunas on 44 m, laius 11m, kõrgus 0,9-1,1 m. Kääpa kirdekülg on kõrgem ja järsem, edelakülg lauge, lauged on ka kääpa loode- ja kaguotsad. Kääpale esineb madalaid, sammaldunud lohke. Kraav kääpa ümber on jälgitav vaid kirde- ja edelajalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.06.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub viiest ümmargusest ja neljast piklikust ja kahest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11203-11213), mis jääb Arniko metsavahi talust lõuna ja kagu poole lainjale, liivasele metsaga kaetud tasandikule.

Sisestatud: 24.06.2012.

Mälestise ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Varaseim kirjalik teade kääbastest reg nr 11203-11213 pärineb E. Ph. Körberilt, kes oma Võnnu kihelkonna ajaloos ja Võnnu kiriku kroonikas märgib, et varanduse otsijad 1799. a lõhkunud Arniko metsas olevaid kääpaid ning leidnud ühes neist savinõu, mis oli täidetud põlenud luude, süte ja tuhaga (Vt lähemalt Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond). 1922. a kirjeldas Arniko II rühma kääpaid O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses, lk 26-27 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ta märgib, et selles rühmas on 10 või 11 kääbast ja neid on sihtide rajamisel rikutud. Kääpa loodeotsa kaevati arheoloogiliselt 1925. a H. Moora juhatusel. Kääpa keskossa rajatud kraavist leiti kaevamisel üksikuid põlenud luutükikesi, samuti leiti siit puutüvest õõnestatud kirst koos luustikuga, mis oli kääpasse ilmselt maetud hiljem (kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis) (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.06.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 03.03.2015.