Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11209
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
X-koordinaat 686414.18
Y-koordinaat 6455069.85
Mälestise vana number 975
Ava kaardil

Paikvaatlused(9)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 18.05.22

Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 02.11.2008.

Kirjeldus


Kääbas on pikk. Tema kogupikkus on praegu määratav vaid ligikaudselt ja on ligi 95 m. Kääpa jaotab kaheks metsasiht – kääpa loodepoolse osa pikkus on 16 m, laius 9 m ja kõrgus 1,2-1,3 m. Kääpa loodepoolse osa nõlvad on mõnevõrra järsemad kui kagupoolsel osal. Kääpa kagupoolse osa suund on loodest kagusse, kuid ta pole kogu ulatuses päris ühesuguse suunaga. Kääpa kagupoolse osa keskosas on märgatav ümmargune kääbas, mis on aga liitunud läheduses olnud kääbastega, moodustades praegu pika kääpa. Pika kääpa kagupoolne osa on üsna madal ja lauge, kõrgusega vaid 0,7-0,8 m. Kraav kääpa ümber on selgemini jälgitav vaid kirdejalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.06.2012.

Asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub viiest ümmargusest ja neljast piklikust ja kahest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11203-11213), mis jääb Arniko metsavahi talust lõuna ja kagu poole lainjale, liivasele metsaga kaetud tasandikule.

Sisestatud: 24.06.2012.

Ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Varaseim kirjalik teade kääbastest reg nr 11203-11213 pärineb E. Ph. Körberilt, kes oma Võnnu kihelkonna ajaloos ja Võnnu kiriku kroonikas märgib, et varanduse otsijad 1799. a lõhkunud Arniko metsas olevaid kääpaid ning leidnud ühes neist savinõu, mis oli täidetud põlenud luude, süte ja tuhaga (Vt lähemalt Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond). 1922. a kirjeldas Arniko II rühma kääpaid O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses, lk 26-27 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ta märgib, et selles rühmas on 10 või 11 kääbast ja neid on sihtide rajamisel rikutud. 1925. a toimusid H. Moora juhatusel arheoloogilised kaevamised kääpal reg nr 11207 (kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis) (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.06.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 03.03.2015.