Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11210
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
X-koordinaat 686347.63
Y-koordinaat 6455113.36
Mälestise vana number 976
Ava kaardil

Paikvaatlused(7)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 18.05.22

Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 02.11.2008.

Kirjeldus


Kääbas on loode-kagu suunas piklik. Kääbas paistab olevat lõhutud kaheks metsasihi rajamisel. Loodepoolse säilinud osa pikkus on 15 m, laius 7 m ja kõrgus 1-1,1 m. Teega lõhutud osa pikkus loode-kagu suunas on 5-6 m. Kääpa kagupoolsest osast on alles edelapoolne osa, mille kõrgus on 0,7-0,8 m. Kääpa kogupikkus võiks olla ligikaudu 22-23 m. Kraav kääpa ümber pole jälgitav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.06.2012.

Asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub viiest ümmargusest ja neljast piklikust ja kahest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11203-11213), mis jääb Arniko metsavahi talust lõuna ja kagu poole lainjale, liivasele metsaga kaetud tasandikule. Kääbas reg nr 11210 asub kääbastiku kagupoolses osas.

Sisestatud: 24.06.2012.

Ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Varaseim kirjalik teade kääbastest reg nr 11203-11213 pärineb E. Ph. Körberilt, kes oma Võnnu kihelkonna ajaloos ja Võnnu kiriku kroonikas märgib, et varanduse otsijad 1799. a lõhkunud Arniko metsas olevaid kääpaid ning leidnud ühes neist savinõu, mis oli täidetud põlenud luude, süte ja tuhaga (Vt lähemalt Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond). 1922. a kirjeldas Arniko II rühma kääpaid O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses, lk 26-27 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ta märgib, et selles rühmas on 10 või 11 kääbast ja neid on sihtide rajamisel rikutud. 1925. a toimusid H. Moora juhatusel arheoloogilised kaevamised kääpal reg nr 11207 (kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis) (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.06.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 03.03.2015.