Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Zalnik
Mälestise registri number 11228
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1187
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 27.11.06

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Zalnik.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kuna kääbas on seest kividega vooderdatud nimetatakse teda zalnikuks. Zalnik on ümmargune, tema mõõtmed on 5 x 7 m, kusjuures pikem külg on kirde-edela suunas, kõrgus on 0,3-0,4 m. Märgata on suuremaid raudkive. Zalniku keskosas on sammaldunud lohk. Kraav zalniku ümber pole jälgitav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.09.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Zalnik asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Vastseliina kihelkonnas. Zalnikud (mälestised reg nr 11229-11232) paiknevad maastikuliselt kõrgemal kirde-edelasuunalisel künkal, mida igast küljest ümbritsevad madalad, niisked alad.

Sisestatud: 12.09.2012.

Mälestise ajalugu


Tegemist on zalniku tüüpi kalmetega, mida kasutati matmiseks II aastatuhande I poolel. Zalnikuid (mälestised 11228-11232) on kirjeldanud T. Karopun Vastseliina kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses 1922. a, lk 6 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Tema poolt koostatud kalmistu skeemil on märgitud 26 zalnikut, millest tervemana on säilinud vaid viis zalnikut. Mälestisele on koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.09.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad rühmiti metsastel liivikutel jõekallastel, ümarkääpaid on ka jõgedest eemal. Paarikümne kuni saja meetri pikkustesse ja kuni 1 m kõrgustesse kääbastesse matmine lõppes u 9. sajandil. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga kuni 1 m kõrgusi kuhelikke, mille jalamil on tihti suurtest kividest ring. Kui pikk-kääbastesse asetati surnuid põletatult, siis ümarkääbastesse maeti neid põletamata.

Sisestatud: 03.03.2015.