Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kalmato lohk"
Mälestise registri number 11233
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 150-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 25.10.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 03.04.2007.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu ala täpsemat ulatust pole võimalik kindlaks määrata. Ligikaudu võiks see olla umbes 100-150 m pikk ja 30-50 m lai, kõrgus lääne pool ulatub kuni 1 m, ida pool üle 3 m. Kalmistuala on algselt ida pool nähtavasti mõnevõrra kaugemale ulatunud, kuid aja jooksul on tema idapoolne osa hävinud. Kõige rohkem on lõhutud kalmistu kesk- ja idaosa (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.09.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Vastseliina kihelkonnas. Kalmistu asub lainjal tasandikul, Niitsaku-Võmmorski kõrvalmaanteest kirde suunas.

Sisestatud: 12.09.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistualalt saadud leidude järgi otsustades kulub kalmistu 15.-17. saj kasutusel olnud külakalmistute hulka. Kalmistu kohta puuduvad varasemad andmed Ajaloo Instituudis. Rahvapärimuses on kalmistu tuntud „Kalmato lohu“ nime all ning siit on aegade jooksul kündmisel ikka luid leitud. 1977. a võeti kalmistu ala keskosast liiva ning satuti kahele luustikule, mis olevat asunud 1 m sügavusel maapinnast. Mingeid esemeid ei märgatud. 1978. a võeti jällegi liiva, seekord üsna ulatuslikult alalt, mistõttu tuli nähtavale rohkem luustikke. Luustikud olevat paiknenud ridadena, peaga lääne suunas. Kolme luustiku juures saadi ka üksikuid leide. Esemed leidis tolleaegne Orava sovhoosi traktorist A. Hakk, kes esemed Ajaloo Instituudile üle andis. Luude leidmisest nimetatud alalt teavitati 1977. a juuli algul arheoloog M. Auna. Koha ülevaatamisel 1977. a selgus, et tegemist on maahaudadega kalmistuga, mida kinnitasid ka 1978. a mais saadud leiud. Kalmistu esitati 1977. a riikliku kaitse alla võtmiseks. Mälestisele on koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.09.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Muinsuskaitseseaduse järgi on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 04.04.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 03.03.2015.