Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Tegemist on neemiklinnusega. Linnuseõu hõlmab umbes 4000 ruutmeetrit. Ümber kogu linnuseala asub 1-2 meetrine liivavall. Linnuseõu on looduslikult kumer, tasandamata, laskub äärte poole. Valli sisejalamil on jälgitav nõgus vöönd. Arvatavasti on linnuse ehitamine jäänud pooleli.

Asukoha kirjeldus

Linnus asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Linnus jääb Põlvast linnas kagu poole. Maastikuliselt paikneb linnus künklikul maastikul, Ora jõe kaldal, neemikukujulisel kõrgel liivaseljakul.

Ajalugu

Kaitseehituse iseloomu järgi otsustades kuulub Rosma linnus II aastatuhande algusesse. Rosma külas paikneva linnus kohta on andmeid J. Jungile saadetud kirjades (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähemalt on teda kirjeldanud ja ühtlasi ka linnuse esialgse plaan-skeemi koostanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 9-10(Käsikiri Ajaloo Instituudis). 21.augustil 1951. a inspekteeris Rosma linnust H. Moora, kelle juhatusel tehti linnusel ka proovikaevamisi. Kaevamistel tehti kindlaks, et linnusel puudub kultuurkiht. H. Moora arvates oli Rosma linnus kasutusel lühiajaliselt ning alaline elanikkond siin puudus (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.
Täpsustatud kaitsevöönd on Muinsuskaitseametis menetlemisel.

Aruanded

Valk, H. 2008. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Rosma linnamäel 2007. a sügisel.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.