Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi "Tõnisekivi"
Mälestise registri number 11520
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1102
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.09.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 16.04.2007.

Mälestise kirjeldus


Ohvrikivi on suurem rändrahn, mille suurim kõrgus on 1,55 m, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 7,3 m. Kivi on veidi piklik loode-kagu suunas, tema suurim pikkus selles suunas on 2,3 m, suurim laius vastassuunas aga 1,6 m. Kivi kirdepoolses osas on märgatavad kolm astet. Kivi pind on kaetud samblaga (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.09.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Ohvrikivi paikneb maastikuliselt lainjal tasandikul, veidi niiskes metsas.

Sisestatud: 24.09.2012.

Mälestise ajalugu


Ohvrikivi kuulub II aastatuhandesse. Ohvrikivi on kirjeldanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 58, kus ta märgib, et kivi on rahvapärimuses tuntud „Tõnise kivi“ nime all (käsikiri Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.09.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Muinsuskaitseseaduse järgi on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 02.04.2007.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 28.02.2015.