Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11533
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 2603
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 09.03.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 02.02.2007.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on ümmarguse põhiplaaniga. Tema läbimõõt on 9 m ja kõrgus 1-1,5 m. Kääbas on üsna lõhutud. Läänepoolses osas on praeguseks sammaldunud kraav ja kääpa pinnal esineb madalaid sammaldunud lohke. Kraav kääpa ümber on märgatav kogu ulatuses (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.09.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Maastikuliselt paikneb kääbas Ahja lisajõe Lutsu jõe orust itta hargneva jääsulavete oru liivasel terrassil. Kääpast lääne poole maapind langeb.

Sisestatud: 17.09.2012.

Mälestise ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub ta I aastatuhande II poolde. Kääpaid Kiisa külas on mainitud J. Jungile saadetud kirjades (käsikiri Ajaloo Instituudis), kusjuures kääpaid on peetud rootsi sõjaaegseteks matusepaikadeks. Kääbast reg nr 11533 on nimetanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus ta märgib, et kääbast on kaevatud, leidude kohta aga andmed puuduvad. Mälestisele on koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.09.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Muinsuskaitseseaduse alusel on mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.
Muinsuskaitseametis on täpsustamisel ja määramisel kaitsevöönd antud kääpale.

Sisestatud: 02.02.2007.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 28.02.2015.