Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kirikuase", "Jüri kiriku mägi"
Mälestise registri number 11542
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1007
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu all oleva künnise pikkus on 80 m, laius 20 m ja kõrgus kuni 3 m. Kalmistu pind on üsna ebatasane ja lohklik ning üsna suurelt osalt lõhutud. Kalmistu alale on eri aegadel kaevatud ligi 40 suuremat või väiksemat lohku. Kalmistu edelaots paistab olevat tervem, kuid ka seal esineb üksikuid madalaid lohke. Kalmistu loode- ja kaguäärtel, samuti kirdeotsa lähedale on põllult korjatud suuremaid ja väiksemaid kive (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu paikneb endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Võru-Räpina maanteest ja Rõsna külla viivast teeristist loodes. Maastikuliselt paikneb kalmistu kirde-edela suunalisel liivasel-kruusasel künnisel.

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandisse. Kalmistut on maininud J. Jung ning O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a, lk 48 (käsikirjad Ajaloo Instituudis). Teaduslikke kaevamisi kalmistul teostatud ei ole (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 28.02.2015.