Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Maarjamägi"
Mälestise registri number 11543
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1073
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 10.10.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Ohverdamiskohast on säilinud vaid tema loodepoolne osa, mida rahvapärimuses tuntaksegi ohverdamiskohana. Säilinud osa on loode-kagu suunas piklik. Tema ligikaudne pikkus on 60 m, laius 36 m ja kõrgus kagu otsas ligi 2 m, loodepool aga 3 m ning ida pool vaid 1,5 m. Küngas on kaetud murukamaraga. Edelapoolses osas on rida suuri kive, üksikuid kive on ka künka keskosas. Mäe pinda on kahjustatud erineva suurusega aukude kaevamisega (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohverdamiskoht paikneb endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Ohverdamiskoht asub Tammiste-Tootsi teest loodepool. Maastikuliselt asub ohverdamiskoht lainjal tasandikul, ümbruskonnast veidi kõrgemal künkal.

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise ajalugu


Küngas on ohverdamiskohana aktiivses kasutuse olnud nähtavasti II aastatuhandel. Ohverdamiskohta on mainitud J. Jungile saadetud kirjas. Lähemalt on seda kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 40-41 (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instituudis). O. Ugart märgib, et juba siis oli suurem osa nn „Maarjamäest“ ära kaevatud ja ära veetud. Alles oli vaid tema läänepoolne serv, mille kõrgus ulatus kuue meetrini. Mäe loodekallakul kasvas üks igivana pärn. Kruusaveol oli leitud inimese luid ja etnograafilisi esemeid. Rahvapärimuses on mägi oherdamiskoht, mida hiljem on kasutatud kalmena. Vanemad inimesed teadnud rääkida ka ohverdamisest. Jaaniõhtutel toodud siis sinna putru, piima, võid jmt (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuse

Sisestatud: 28.02.2015.