Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 11544
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1071
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 07.11.18

Inspektor: Põlvamaa vaneminspektor, Anu Lepp

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Pikliku, algselt ligikaudu 300 m pikkuse ja jalamil umbes 50 m laiuse põhja-lõunasuunalise seljaku pealispind on 15-20 m laiune, looduslikult kumer. Põhjapoolse 50 m ulatuses paikneb mäe mõlemal pikiküljel umbes 3 m laiune terrasitaoline, nähtavasti pinnase ärakaevamise tulemusel tekkinud ja mäelaest umbes 1,5 m madalamal paiknev astang. Mäe põhjapoolses otsas on madal 6-7 m laiune vallitaoline kuhjatis, mille pinnas võib pärineda mäeservades toimunud kaevaetöödest. Oletatavale põhjapoolsele otsavallile järgneva nõlvaku ees, mäelaest umbes 1,5- 2 m madalamal moodustab neemiku ots suhteliselt tasase, 10-12 m laiuse ja umbes 8 m pikkuse, võimalik, et osaliselt inimtekkelise platoo; edasi langeb maapind põhja suunas 25 m ulatuses sujuvalt kuni mäejalamini. Mäe lõunapoolne ots on kruusavõtmisega hävitatud (E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. 2008, lk 321).

Sisestatud: 18.02.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Linnus paikneb 6-8 m kõrgusel mäeseljakul, lainjal tasandikul Räpina-Rasina maanteest idapool.

Sisestatud: 18.02.2013.

Mälestise ajalugu


Linnus on dateeritud II aastatuhandesse. Linnust Kurekülas on nimetatud J. Jungile saadetud kirjas (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähemalt on teda kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a (käsikiri samas). Seal ta märgib, et linnamäe kaguotsas on kruusaauk, seal on olnud ka kartulikoopaid. Kaevamisel olla paari jala sügavuselt igalt polt sütt ja põlenud prügi välja tulnud. Kruusaveol olevat ka mõned rahad ja esemed saadud, mis aga on kaotsi läinud. Mäe pikkus oli tol ajal kuni kruusaauguni 185 m, laius ligi 18 m. Rahvapärimuse järgi olevat mäes peidus aare, mida siit ka on otsitud. Kureküla linnamäge on maininud ka E. Tõnisson raamatus (Linnamäed ja maalinnad. Tallinn 1966, lk 72), kus ta märgib, et tõelist linnamäge Kurekülas siiski ei ole, sest puuduvad linnamäele iseloomulikud kaitseehitused, küll aga võis nimetatud paik olla pelgupaigaks ohu korral. E. Tõnissoni raamatus (Eesti muinaslinnad. 2008. lk 321) märgitakse, et kuigi J. Jungi andmetel olla „igal pool, peale valli, süsi ja põlenud prügi leitud“ puudub kultuurkiht nii mäe säilinud osas kui ka kruusaaugu profiilis (Mälestise pass; E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. 2008).

Sisestatud: 18.02.2013.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 28.02.2015.