Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11548
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1003
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 13.11.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kääbas kuulub kaheksast ümmargusest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11547-11554). Kääpa reg nr 11548 läbimõõt on 10 m ja kõrgus 1,2 m. Kääpa lõuna- ja läänenõlvad on madalamad ja laugemad kui põhja-ja idanõlvad. Kääpa keskele on kaevatud ligi 1,5 m sügavune lohk, mis on praeguseks sammaldunud. Kraav kääpa ümber pole märgatav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 09.11.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmisusse (mälestised reg nr 11547-11554), mis paikneb Tartu-Petseri raudteest kirde pool. Maastikuliselt paikneb kääbas Võhandu ürgoru paremal pervel, jõest ligikaudu sadakond meetrit ida ja kagu pool, lainjal liivadega kaetud tasandikul.

Sisestatud: 09.11.2012.

Mälestise ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Andmeid kääbaskalmistu kohta esineb J. Jungi kogutud käsikirjades (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähemalt on kääbastikku kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 32-34 (käsikiri Ajaloo Instituudis). O. Ugarti andmetel on selles kääbastikus kaheksa kääbast, neist üks piklik, teised ümmargused. Neist ühest ümmargusest kääpast oli kirjeldamise ajaks alles vaid kääpa ase, tugevasti oli lõhutud ka piklik kääbas. Piklik kääbas pole enam alles. Suures osas hävinenud on ka üks ümmargune kääbas (mälestis reg nr 11554). 1970. a sügisel kohta inspekteerides leiti kõige läänepoolsema kääpa (reg nr 11551) läheduses veel kaks madalat kääbast (mälestised reg nr 11552 ja 11553), mida O. Ugartil mainitud ei ole (M. Auna inspektsiooniaruanne Ajaloo Instituudis). Kääpasse reg nr 11548 sissekaevatud lohu profiili puhastades leiti sealt mõned põlenud luukillud (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 09.11.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 28.02.2015.