Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht
Mälestise registri number 11564
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1013
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Ohverdamiskoht on maa-ala Võhandu jõe pervel, avatud maastikul. Ohverdamiskoha jõepoolses servas kasvavad suured tammed (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 14.12.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohverdamiskoht asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Ohverdamiskoht paikneb Jaama-Rahumäe maanteest kagu pool, vahetult Võhandu jõe ääres. Maastikuliselt asub Ohverdamiskoht Võhandu jõe kalda kõrgel pervel, mälestise Pelgupaik (reg nr 11565) vahetus läheduses.

Sisestatud: 14.12.2012.

Mälestise ajalugu


Ohverdamiskoht kuulub II aastatuhandesse. Ohverdamiskoha ja Pelgupaiga (mälestis reg nr 11565) kohta on andmeid O. Ugarti Põlva kihelkonna kirjeldus 1922. a lk 43 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus ta märgib, et Võhandu kõrgel kaldal kasvavad mõned vanad tammed, mis rahvajutu järgi ohverdamiskohaks olnud. Hiljem on kogu kallas Rahumäe mõisapargiks muudetud. All kaldas on koobas, mis sõja ajal peidukohaks on olnud. Mälestisele on 1978. a septembris koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 14.12.2012.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 28.02.2015.