Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik
Mälestise registri number 11565
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1012
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Pelgupaik on Võhandu jõe veepiirist umbes 1 m loode pool, liivasse uuristatud koobas, mis aga praegu on täis varisenud. Pelgupaiga asukohana tuleb arvesse umbes 5 m laiune ala kogu kalda kõrguses. Nähtaval on siin punane ja valge liiv. Pelgupaiga ümber kasvab rohkesti lehtpuid (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 14.12.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pelgupaik asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Pelgupaik paikneb Jaama-Rahumäe maanteest kagu pool, vahetult Võhandu jõe ääres. Maastikuliselt asub Pelgupaik Võhandu jõe kõrge kalda sees, mälestise Ohverdamiskoht (reg nr 11564) vahetus läheduses.

Sisestatud: 14.12.2012.

Mälestise ajalugu


Pelgupaik kuulub II aastatuhandesse. Pelgupaiga ja Ohverdamiskoha (mälestis reg nr 11564) kohta on andmeid O. Ugarti Põlva kihelkonna kirjeldus 1922. a lk 43 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus ta märgib, et all kaldas on koobas, mis sõja ajal peidukohaks on olnud ja Võhandu kõrgel kaldal kasvavad mõned vanad tammed, mis rahvajutu järgi ohverdamiskohaks olnud. Hiljem on kogu kallas Rahumäe mõisapargiks muudetud. Mälestisele on 1978. a septembris koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 14.12.2012.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 28.02.2015.

z