Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11570
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 984
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 02.05.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 16.11.2006.

Mälestise kirjeldus


Kääbas kuulub neljast ümmargusest, kahest piklikust ja ühest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11567-11573). Kääpa reg nr 11570 pikkus on 12 m, laius 9-9,5 m ja kõrgus 0,6-1 m. Kääbas on pealt kumer, ovaalse põhiplaaniga, võrdlemisi madal ja laugenõlvaline. Kääbas on piklik loode-kagu suunas, kõrgem on kääpa kirdekülg, madalam ja laugem aga edelakülg. Kääpal esineb madalaid, sammaldunud lohke. Kraav kääpa ümber pole jälgitav kogu ulatuses (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.12.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmisusse (mälestised reg nr 11567-11573), mis paikneb vahetult Tartu-Värska maantee ääres, Ristipalo kalmistust (mälestis reg nr 4206) põhja pool. Maastikuliselt paikneb kääbaskalmistu ümbruskonnast veidi kõrgemal loode-kagu suunalisel liivaseljakul.

Sisestatud: 12.12.2012.

Mälestise ajalugu


Kääbas kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut (mälestised reg nr 11567-11573) on kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 26 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Muuhulgas ta kirjutab, et kääpad on halvasti säilinud, lamedad, ilma kindlate piirjoontega. Kääpaid on tallanud kari ning hobused. Kääpast reg nr 11567 kagu pool on asunud veel üks ümmargune kääbas, mis oli kääbastikus kõrgeim ja paremini säilinud kääbas. See kääbas olevat ära kaevatud umbes 1953.-1954. aastate paiku, kusjuures kaevamisel olevat leitud vaid tuhka. Rahvapärimuse olevat ärakaevatud kääbas olnud tuntud „Puuskamäe“ nime all. Ülejäänud kääpad on rahvapärimuses olnud tuntud kui patareiasemed rootsi ajast. Lisaks on rahvapärimuses ka jutt, et kaevamistel olevat ühest kääpast leitud kukepea. Mälestisele on 1974. a mais koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 12.12.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 28.02.2015.