Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11574
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1010
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistuks on kasutatud madalat laugete nõlvadega loode-kagu suunalist küngast. Kalmistu ala ligikaudsed mõõdud on: pikkus 28 m, suurim laius 12 m, kõrgus ümbritsevast maapinnast keskmiselt 50 cm. Algselt on kalmistu ala nähtavasti suurem olnud, tema edelapoolne osa on lõhutud maanteega, mujalt aga nähtavasti kündmisega, sest kalmistu paikneb põldude keskel. Kalmistu on kaetud ühtlaselt murukamaraga ning säilinud peaaegu rikkumata, vaid tema kagupoolses otsas on ligi 4 m läbimõõduga ja kuni 0,6 m sügavusega auk, mis on kamardunud. Kalmistul paikneb kivirist, mille pikkus on 103 m, suurim laius 45 cm ning paksus 29 cm. Kivirist on lõhutud, tema üks ristiharu puudub. Risti pealispinnal on kaks väiksemat risti kujutist, milledest üks paikneb säilinud ristiharul ning teine alumises osas (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asulakoht asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Asulakoht paikneb Räpina-Kahkva maanteest vahetult kirdes, lainjal tasandikul, mis jääb Võhandu jõest edela ja lääne poole.

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandisse, samast ajast peaks pärinema ka kivirist. Kalmistut ja kiviristi on kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 45 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Mälestisele on 1976. a septembris koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 27.02.2015.