Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11577
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1008
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmena on kasutatud loode-kagu suunalist kruusaseljakut, mis on ümbritsevast maapinnast keskmiselt vaid 0,5 m kõrgem. Seljakust pikkusega 70-80 m ja laiusega 30-40 m on kalmena kasutusel olnud tema kagupoolne osa, mille pikkus on ligikaudu 40-50 m. Kalmistu kagupoolne osa on kamardunud, samuti on kamardunud ka kunagise kruusaaugu põhi ja servad. Kalme lõunaservas on kivirist, mille säilinud osa kõrgus on 62 cm. Alumise osa laius on 40 cm, ülemise osa laius 21 cm. Risti esikülg on lame, töödeldud, tagumine külg kumer ja töötlemata (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Kalmistu paikneb künklikul tasandikul Võhandu jõe orust lõuna pool.

Sisestatud: 08.11.2012.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandisse ning paistab olevat olnud tüüpiline külakalmistu. Kalmistut on kirjeldanud O. Ugart, Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 47 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus märgib, et kalmest on leitud mitmesuguseid esemeid. Kalmistu alalt on aega-ajalt luid ikka leitud. 1935. a satuti seljaku loodepoolses osas oleva kruusaaugu laiendamisel kagu poole ühe lapse luustikule, leiti ka mõned koljutükid. Samal aastal inspekteeris sea kohta ja tegi väiksemaid proovikaevamini O Saadre (inspektsiooni ja kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis). Lisaks kuudele leiti ka üksikuid kõdunenud puutükke, mis olid kirstude jäänused. Mälestisele passi koostamise ajal, 1978. a mais, rääkis toonane Kissa talu perenaine, et kalmistust olevat leitud ka ühest puust õõnestatud kirstujäänused. Mälestisele on 1978. a koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 27.02.2015.