Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Kindralihaud"
Mälestise registri number 11579
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 980
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.08.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnus on ehitatud ümbruskonna ühele kõrgemale looduslikule künkale. Õuepinna ligikaudne suurus on 17 x 30 m. Algselt on õueala olnud nähtavasti suurem, kuid linnuse jõepoolne ala on aja jooksul ilmselt osaliselt alla varisenud. Linnuse õus on ümbritsetud madala valliga, mis on kõige kõrgem kaguosas. Linnuse loodeosa puhul jääb mulje, et vall on kuhjatud siseküljele. Linnuse õuepind on üsna lohklik. Valli hari, mis algselt on olnud nähtavasti kumer, on teeraja tõttu mõnevõrra madalamaks tallatud. Linnust piirab kagu-, lõuna- ja lääneosas madal kraav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus paikneb endise jaotuse järgi Võrumaal Räpina kihelkonnas. Linnus asub Võhandu ürgoru kõrgel pervel.

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise ajalugu


Kaitseehituse iseloomu järgi otsustades kuulub linnamägi II aastatuhande algusesse. Võluküla „Kindralihauda“ on nimetatud J. Jungile saadetud kirjades (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähemalt on teda kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 23 (käsikiri samas). O. Ugartilt pärineb ka linnuse esialgne plaan-skeem. J. Jungile saadetud kirja andmetel olla linnuselt kaevamisel paari jala sügavuselt leitud põlenud prügi ja süsi. 1951. a augustis inspekteeris linnust H. Moora, kes tegi siin ka vähemaid proovikaevamisi. Nimetatud proovikaevamistel tehti kindlaks, et linnusel puudub kultuurkiht. Rahvapärimuse järgi olevat linnusele maetud rootsi kindral Kolberg koos oma kullast mõõgaga, siit ka linnuse üsna omapärane nimetus „Kindralihaud“. Linnust on kirjeldanud E. Tõnisson ja H. Moora (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.01.2013.

Aruanded


Valk, H. & Metssalu, J. 2011. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Võrumaal Räpina kihelkonnas Võuküla Kindralihaual.

Sisestatud: 31.03.2012.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 27.02.2015.