Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11611
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 89-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.07.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 13.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi on rändrahn, mille põhjapoolses osas on madalad kumerapõhjalised lohud. Kivi suurim pikkus on 2,65 m, suurim laius lääneosas on 2,1 m. Kivi kõrgus läänepoolses osas on 0,8 m, idapoolses osas 1,15-1,2 m. Kivi ümbermõõt on 8,5 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.12.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Kanepi kihelkonnas. Kultusekivi paikneb Saverna-Pilkuse maanteest põhja pool, endise Valgjärve mõisa pargi avatud maastikul.

Sisestatud: 17.12.2012.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi kuulub I aastatuhande II poolde. Kultusekivi avastati 1974. a augustis arheoloogide J. Kornavi ja M. Auna poolt. Mälestisele on 1975. a veebruaris koostanud passi arheoloog M. Aun. (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.12.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise aktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 13.11.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.02.2015.