Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 11613
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1235
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 22.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalme pikisuund on idast läände, tema pikkus selles suunas on 18 m, laius 13 m, kõrgus 0,4-0,5 m. kalme pind on väga lohklik. Kalme lääneosas ja keskel on madalaid sammaldunud lohke. Kalmel kasvab okaspuid, kusjuures kalme läänepoolne osa on puudest mõnevõrra lagedam kui idapoolne osa (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Kivikalme paikneb Vooreküla-Puskaru maanteest edelas, okaspuumetsas. Maastikuliselt paikneb kalme kõrgemal looduslikul seljakul Karilatsi jõest 40-60 m lõuna pool liivasel alal. Kalmest edelapoole jääb kääbas reg nr 11614 ja kirde poole kivikalme reg nr 11612.

Sisestatud: 10.01.2013.

Mälestise ajalugu


Kivikalme kuulub I aastatuhande I poolde. Karilatsi külas paiknevaid kivikalmeid on kirjeldanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1921. a (käsikiri Ajaloo Instituudis), nimetades seejuures kolme kivikalmet. Mälestistele passi koostamisel selgus, et tegelikult on siin kaks kivikalmet ja üks kääbas. Mälestisele on passi koostanud 1973. a septembris arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.01.2013.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 27.02.2015.