Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11629
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 257-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.05.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 12.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub tasasel maastikul, moodustades siin loodusliku madala kühmu, mille kaguküljel algab metsamassiiv. Künka läbimõõt põhjast lõunasse on 35 m, idast läände 20 m. Künka servades on raudkive, mis moodustavad nelinurga. See olevat kunagine mõisa rehe vundament. Künka keskosa, mis jääb vundamendist sissepoole, on ebatasane ja muhklik. Künka jalamil on kohati lahtisi kive, mis arvatavasti on pärit põllult. Leidub üksikuid suuremaid maakive. Kalmistul kasvab 3 suuremat kuuske ja peale selle ka kaski. Lõuna-kaguküljel kasvavad mõned viljapuud. Kitsenduste alla on haaratud võimalike arheoloogiliste leidude ala kuni maanteeni välja (vt Lisa 1). Kitsendustega alal ei saa maakasutust muuta.

Sisestatud: 17.03.2008.

Mälestise ajalugu


Arvatavasti on tegemist külakalmistuga, mis võiks kuuluda 15.-18. sajandisse. Kalmistu avastati 1978. a kevadel Leevi ümbruse muistiseid inspekteerides. Kõrvaloleva talu peremees olevat künkasse kartuliauku kaevates leidnud palju inimluid. Peale seda mattis ta luud tagasi ja ajas augu kinni. Mälestisele on koostanud 1978. a oktoobris passi arheoloog S. Laul (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 07.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi suuruseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 17.03.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 26.02.2015.