Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11632-11659) paikneb administratiivse jaotuse järgi Padari külas, jäädes Valgemetsa jaamast ligi 700 m piki raudteed loode suunas, raudteest paremat kätt metsa. Kääpad paiknevad kahes reas edela-kirde suunaliselt.
Kääbaskalmistu koosneb 28 kääpast, millest 15 jääb Soe 51 kinnistule ja ülejäänud 13 Raudsepa kinnistule.
Kääbaskalmistu kirjeldus algab edelapoolsetest kääbastest, mis saavad alguse raudtee kirdeküljelt.
Kääbas nr 11632 asub Tartu- Koidula raudteest ligi 40 m kaugusel. Kääbas on laugete nõlvadega: läbimõõt 8 m.

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmisusse (mälestised reg nr 11632-11659), mis paikneb Tartu-Petseri raudteest kirde pool. Maastikuliselt paikneb kääbaskalmistu Leevi ja Ahja jõe vahelisel, peaaegu lausikul veelahkmetasandikul.

Ajalugu

Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub see I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut Leevi külas Soe ja Pulga talu metsas on maininud A. Karu Võnnu kihelkonna kirjelduses 1921. a lk 28-29 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Rahvapärimuses peetakse neid rootsi sõja ehk Põhjasõja aegseteks matusepaikadeks, kusjuures ühte ritta olevat maetud vene, teise rootsi sõdurid. Eesti Vabariigi aastatel (1918-1940) olevat Soe talu metsas olevaid kääpaid kaevanud keegi võõras mees, kas ta ka midagi leidis ei teata. Hiljem peale võõra lahkumist olevat kohalikud elanikud kohta vaatama läinud ja leidnud kaevatud kääpast savinõukilde. Kääpaid on palju kaevatud ka varanduseotsijate poolt, kes lootnud nendest raha leida. Ka kääbaste lähemas ümbruses on palju sissekaevatud lohke. 1967. a inspekteeris kohta arheoloog S. Laul (inspektsiooniaruanna Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud 1972. a juunis passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.