Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11666
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 309-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 27.07.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 19.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu idapoolsesse ossa on rajatud maantee, millega on kalmistu idapoolset osa tugevasti rikutud. Kalmistu ala võis olla ligikaudselt 500-600 ruutmeetri suurune ala, mille pikkus ida-lääne suunas oli 25-30 m, laius põhja-lõuna suunas ligi 20-22 m, kõrgus ümbritsevast madalamast alast 0,5-1 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 23.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kambja kihelkonnas. Kalmistu paikneb Põlva-Reola maanteest vahetult lääne pool, metsasel alal. Maastikuliselt asub kalmistu lainjal tasandikul.

Sisestatud: 23.01.2013.

Mälestise ajalugu


Saadud leidude põhjal oli kalmistu põhiliseks kasutusajaks 15.-17. sajand. Kalmistu kohta endise Liiva kõrtsi läheduses on andmeid Feldmani 1929. a Kambja kihelkonna kirjelduses, lk 24-25 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Luid leiti siit kohalike elanike teateil ka 1966. a mil maanteed laiendati. Kalmistu ala lõhuti suurelt osalt 1980. a mais Tartu-Võru maantee Vooreküla lõigu rekonstrueerimistööde käigus. Enamik luustikke maanteest läänepool asunud alalt veeti teetäiteks kalmistust edelas poole jääva Vooreküla-Prangli tee silla juures. Saadud leiud viidi leidjate poolt enamasti kaasa, vaid mõned noad, sõled ja mündid sattusid Ajaloo Instituuti. Kalmistul ettevõetud päästekaevamistel arheoloog M. Auna juhatusel 1980. a leiti tervemana säilinud läänepoolsest osast ligi 60 luustikku ja nende juurest hauapanuseid. Korduvate matmistega olid varasemad luustikud suures osas lõhutud. Kalmistu lõuna- ja põhjapiir õnnestus kaevamiste enam-vähem kindlaks teha, mõnel määral ka idapiir. Lääne poole paistavad aga matused jätkuvat. Kalmistu ala ülevaatamisel 1980. a mais leiti peale põletamata luude ka põletatud luid, mis tunnistavad ehk kalmistu rajamist varasema põletusmatusega kalme kohale. Kalmistu esitati kaitse alla võtmiseks 1981.a. Mälestisel on 1983. a mais passi koostanud arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 23.01.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 19.03.2015.