Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Looritsa liivaauk"
Mälestise registri number 11688
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 258-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.05.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 30.10.2007.

Mälestise kirjeldus


Kalmistuna on kasutatud kõrgemat liivaküngast, mis praegu on kaetud murukamaraga, peal kasvavad lehtpuud. Kalmistu mõõtmed on ligikaudu 70 x 40 m. 1978. aastal koostatud mälestise passi andmetel on kalmistu olnud väga lõhutud, siit on võetud liiva. Kalmistust on kaks kolmandikku hävinud.

Sisestatud: 31.10.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kalmistu asub Võhandu jõe ürgoru idakaldal, avatud maastikul.

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise ajalugu


Leiumaterjalile tuginedes kuulub kalmistu 15.-18. saj kasutusel olnud külakalmete hulka. Kalmistu olemasolust Leevi külas informeeriti arheoloog M. Auna 1978. a juulis. 1978. aastal olevat leitud 2 luustikku ja mingi ehteasi. Kalmistu võeti kaitse alla 1978. a. Mälestisele on passi koostanud 1978. a septembris arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 31.10.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.02.2015.